Ma saan aru, et ma olen muutunud. Aga et korraga hakkavad kommentaarid tulema, et ma taanistun, on küll hämmastav. Ma küll ise aru ei saa sellest, aga ma arvasin, et ma pole palju juurde võtnud ka, kuni kaalu peale astusin ja numbrit nägin. Ema vihjab juba jaanuarist, et peaksin ennast rohkem liigutama.
Koolis on viimased kaks päeva ametlike tundidega. Enne eksamit tulevad veel konsultatsiooni tunnid ka ja siis eksam. 10. juunil tuleb istuda 6 tundi järjest arvuti taga ja pressida igasugune mahl endast välja. Ja siis naudime ilusat ilma, kui seda veel selleks ajaks jätkub. Loomulikult tuleb tegelema hakata enese vormi viimisega. Pole palju kehalist harrastanud aasta jooksul - vahepeal tegelesin küll. Aga ringi kargamiseks on vaja üksi kodus olla ja seda mul palju pole olnud. Oma jooksmise probleemidest olen ma juba piisavalt siia lehele kurtnud. Kuigi mul nüüd on koht, kus jooksmas käia, pole ma seda ikkaski teinud. Loodetavasti suudan selle juuni jooksul mingisuguse harjumuse endale sisse harjutada, et sügisel asjaga jätkaks. Aga ma väga ei panustaks sellele.
Esimest korda üle pika ma ei vaadanud kogu Eurovisooni korralikult. Esimese poolfinaali vaatasin otsast lõpuni ikka. Teisele sattusin täpselt taani laulu ajal. Ja kui see edasi sai, siis ma kargasin mööda tuba ringi. Finaali vaatasin nii palju kui ma polnud laule näinud ja poolt punktide andmist ka ei vaadanud. Ja kui selgus, et venemaa võidab, siis ma vahetasin kanalit. Pean ütlema, et lugu polnud halb, aga ka mitte midagi erilist. See särgi rebimine oli küll hale. Ta nägi kinnise pluusiga parem välja. Vähemalt on järgmine aasta lihtsam, sest ma millegi pärast kahtlen, et sama palju võistlejaid läheb Moskvasse (kui nad üldse kõik viisa ka saavad või kuhugi piirile kinni ei jää).
1 kommentaar:
Moskva osas väga õige tähelepanelik.
Ma ei vaadanud esimest korda elu üldse Eurovisiooni. Esmaspäeval tööl lehest lugesin, et Venemaa võitis ja lugusi olen ka vaid ühe käe sõrmede jagu kuulnud!
Postita kommentaar