Tere, september!

Oi, kuidas ma ei salli seda Taani ilma. Hommikul on ilus ja pärastlôunal kallab, nii et saad bussi pealt maha kôndides läbini märjaks.
See nädal hakkasid esimese aasta ôpilased ka kooliga pihta. Nii naljakas on, et see tekitab sellist üleoleku tunnet. Nagu mina oleks kuidagi targem ja puha kui need uued. Olen tutvunud mône eesti tüdrukuga siin ja jaganud nôuandeid. Mina, kes pole päevagi ühikas elanud, ôpikud muretsesin enamus alles pärast aastavahetust ja tööle läksin alles nüüd. Küll olen mina alles hea eeskuju nendele uutele. :P Aga samas oskan küll ma enamus küsimustele vastata, aga päris ise ei ole ma ikkaski pidanud midagi tegema ju.
Mul on tunne, et ma vôin isegi targaks saada tänu sellele, et mul praegu arvutit ei ole olnud. Olen sundolukorras tunnis korralikult kuulama ja palju rohkem asjadest aru saanud. eelmine aasta oli rohkem nagu pôhi, siis see asta on ained sellised, mdia igapäeva ärinduses rohkem vaja ehk läheb. Ja pean kindlasti mainima ka, et palju huvitavam on. Vôi vähemalt seni maani on küll olnud ja ma olen nüüd juba, mis, kolm nädalat koolis käinud. Arvuti aga on juba Eesti poolt teele pannud (nii umbes poolel teel tänaseks), homme on arvatavasti kohal, aga ma arvan, et järgi lähen kuhu iganes mul vaja minna on alles reede ôhtul vôi hiljemalt laupäeva hommikul. Ma lihtsalt ei suuda ära oodata, millal ma oma arvuti tagasi saan. See on nagu vabaduse röövimine. Ma olen igasugusest infost eraldatud. Kimi arvutis olen teinud hädapäraseid asju, aga seda ka paar korda nädalas vaid. Oma arvutiga saan jälle rahulikult igasuguseid uudiseid lugeda ja omi mänge mängida. Oh neid rôôme. Ja palju lihtsam on kirjutada, ei pea neid täppe sellel klaviatuuril taga ajama. :) Krt ma suren siin ootusärevusest juba :P