Full circle :)

Olen tagasi oma heas tujus. Hirnun ja naeratan oma ette tänaval kõndides, mille tõttu mind inimesed loomulikult itmelikult vaatavad. Aga see on nende probleem kui ma hullumeelne tundun, sest mina tunnen ennast häasti. :) See masendus hakkas juba täitsa närvidele käima.
Teine asi, mis paneb tänaval inimesi imelikult vaatama on fakt, et kui õues on külm tuul (mis on olnud nii kaua kui õues jahedamaks läks), siis hakkab mul vasakust silmast vett jooksma. Kui on väga tugev tuul siis mõlemad silmad. Siis kui ma seda hypoallergilist ripsmeduši kasutasin, siis ei olnud väga hullu, aga nüüd selle tavalisega. Praktiliselt iga kord kui õue lähen hakkab silm vett jooksma ja siis inimesed loomulikult vaatavad, et mis ma nutan. Isegi kui teen rõõmsa näo pähe, siis vaatavad, et oh üritab siin vaprat mängida. Kohutav. Õnneks selle nädala lõpuni lubab ainult pluss kraade - isegi öösel. Mis küll tähendab ka vihma, aga see selleks.
Olen viimasel ajal palju lugenud. Viimase nädalaga kaks raamatut. Pooleteise kuuga neli raamatut. Oleks rohkemgi jõudnud, aga see Lost Symbol võttis nii palju aega. Praegu on käsil Videviku saada neljas osa Breaking Dawn. Suure tõenäosusega on see reedeks läbi. Järjekorras ootavad Markis de Sade'i elulugu, mis tõotab põnev lugemine tulla, sest ta elas väga skandaalset elu 18. sajandil. Teine raamat, mis ootab ema saadetud paki otsas lugemist, on kriitiline analüüs fantaasia raamatutele (Harry Potter, Narnia, Sõrmuste Isand). Kas ja kui head on need laste mõttemaailmale ja seda laadi arutelu. Saab põnev tulema. Üks raamat on veel seal kuhjas, aga see on kooli projekti jaoks laenatud ja suuretõenäosusega tuleb väga väga igav. :)
Ma arvan, et see lugemis tuhin on seotud kahe asjaga. Esiteks, et ma siin lõpuks ometi raamatukogus käima hakkasin. Teine see, et see Oscari filmide maraton sai läbi ja mul on filmidest kopp ees, aga vaba aega tuleb kuidagi sisustada.
Vaba aega mainides, see nädal on mul tihedam kool - kolm päeva. :) Järgmine nädal on ka kolm päeva kui ma eksi ja siis on vaheaeg ja pärast seda on nii üks-kaks korda nädalas. Loomulikult kaks suhteliselt projekti on ka sel ajal vaja kirjutada, aga lihtsalt naerma ajab, et kui eelmine semester jäeti semestri projektiks nädal vaba aega, siis nüüd on pea kaks kuud suhteliselt vaba graafikut enne tähtaega. :) Ühest äärmusest teise äärmusse.
Mul jookseb praegu neljas nädal enam-vähem regulaarset treenimist. Nii kolm-neli korda nädalas. Mingist kaalu kaotusest või cm vähenemisest ei saa loomulikult rääkida, sest see nädal on esimene nädal kui ma pole pakkigi küpsiseid ostunud. Mis teeb kena ühe päeva jagu kaloreid vähem nädalas. Ma natuke šoksi olen näksinud, aga seda ei saa ikkaski küpsiste pugimisega võrrelda. Olen mingi jogurti isu peale saanud. Ostsin esmaspäeval kaks liitrit jogurtit ning üks ja pool pakki on tänaseks juba otsas, nii et ostsin täna veel ühe paki lisaks. Nii hea on koolist tulla, kauss jogutit täis valada ja diivani peal raamatut lugeda. Kui hästi läheb paistab mõnus päike ka peale. Oh. Peaaegut nagu paradiis. :)
Reedel käisin jälle Gretede juures. Tavaliselt ma tulen sealt enne südaööd ära, et viimaste bussidega koju jõuda, aga see kord kuidagi ei viitsinud. Jäime arutame, et ma võin ju ööbussi võtta, mis läks 02.10. Mõtlesin korraks ja siis jutustasime natuke edasi ning olingi kogemata bussi maha maganud. No siis Grete pakkus, et ega sa võid siia ka ööseks jääda - madrats on, tekke ja patju jagub, võib mulle pidžaama ka anda. Ja selle mõttega magasin ka ööbussi maha, nii et jäingi sinna ööseks. Põhjus millest sinna jäämine üldse jutuks tuli oli, et poistel olid külalised. Kõik poisid loomulikult ning Gretedel oli natuke girl powerit vaja, nii me siis lollitasime ja klatšisime köögis samal ajal kui poisid istusid suurestoas. Järgmine päev tegid tüdrukud pannkooke ja istusime kõik köögis lauataga ja sõime ühiselt hommikusööki. Nii lahe. Ma ei olnud ainuke mitte elanik, kes sinna ööseks jäi. Rasmuse sõber Jeppen jäi ka ja üks tüüp veel, kes kohe ärgates lahkus. Kui ma sealt siis kella poole kolme ajal päeval minema sain, siis otsustasin kesklinnast mereäärde kõndida, sest nii ilus ilm oli. Mere äärest jalutasin Mindeparkenist (kuninganna suvemaja ees asuv suur park, kus on mäletussammas I maailmasõjas hukkunute auks) läbi - loomulikult üle vettiva muru ja kruusa teedest, nii et mu jalanõud olid üleni mudased ja märjad pärast. Oleks ma otse kesklinnast koju jalutanud, siis oleks koju välja jõudnud, kuna aga mereäärde ja Mindeparkenisse minek oli suhteliselt suure ringiga, siis viimased neli peatust sõitsin bussiga. Olin selleks ajaks juba poolteist tundi jalutanud ning jalad hakkasin ära väsima.
Aga ok. Selline tunne on sees, et peaks tegema midagi asjalikku. Ma ei tea, mis see asjalik olema peaks, aga ehk suudan midagi välja mõelda.
Olge tublid!