Pealkirjatu

Viimasel ajal on olnud palju vaba aega. Eelmine nädal oli teisipäeval üks külalisesineja. Üks tähtis onkel Arlast (see on piimatoodete firma), kes tundus omavat väga palju huvitavat infot turu kohta, aga tema vägagi monotoonne ja vaikne hääl elimineerisid võimaluse olla asjast huvitatud.
Kolmapäeval oli valikaine seminar. Mul on "uus meedia". Pidime esitama on projekti probleemi püsituse, materjali mis me oleme teemal kogunud ja mis me oleme juba projekti jaoks teinud. Kui arvestada, te alustasine enam-vähem päev enne, siis olin päris kaugele jõudnud juba. Tean. Mitte just kõige kohusetundlikkum käitumine, mul materjal lugemiseks oli juba kaks nädalat enne olemas, lihtsalt lugema hakkasin päev enne. See nädal saan veel asjaga venitada, aga siis peab tööle hakkama, sest raamatud on raamatukogust laenatud ja tuleb tagastada, nii et peab lihtsalt tööle hakkama.
Tööst rääkides. Täna tuleb tunnid ära saata. Meil käib palga maksmine 21.-20. kuupäeva järgi. See kuu on mul töötunde rohkem kui kaks korda rohkem kui tavaliselt. Ja pühapäeval tööl olles ilmus boss jälle välja, polnud teda umbes kuu aega näinud, ning andis mulle lisa tööd homseks ja järgmiseks nädalaks. Kuna täna on vaja selle kuu tunnid ära saata, siis kõik need lisad lähevad järgmise kuu arvestusse ja ma saan jälle suure palga nagu see kuu. Plus mai lõpu poole võib-olla saan veel natuke lisa. Milline rõõm.
Neljapäeval käisin ka koolis. Pidime Gretedega grupitööd tegema, aga kuna me ei olnud pikka aega näinud (vaheaeg ja siis erinevad projektid), siis sattusime kogu aeg teemast kõrvale niisama lobisema. Plaan on homme pärast kooli asjad tõsiselt ette võtta ja kuskilt otsast peale hakata. Meil küll on rohkem kui kuu aega projekti kirjutamiseks, kuid valikaine projekt on ka vaja teha veel, mis võtab ka palju aega, ning vähese kooli tõttu kaob igasugune kohusetunne projektide suhtes. Mulle kohe üldse ei meeldi see vähe kooli, mis praegu sünnib. Mitte mingisugust rutiini ei teki. Nii palju vaba aega ja viimane asi, mis meelde tuleb on koolitöö.
Mul viimasel ajal tulevad igasugused imelikud isud peale. Tavaline värk on praekartul ja -makaron. Neid tahaks kogu aeg, aga viimane üllatus oli, et eile tuli leivasupi (vist nimetatakse nii, see magustoit noh) isu täiega. Ehk on meeles pärast poole retsept välja otsida. Rosolnikut sööks ka. Pole suppi söönud Eestist saadik. Uuuu... ja tatraputru lihatükkidega. Jammmmiiii. Ja seda mingi juustu kooki (toorjuustu-kodujuustu mõlemad kõlavad valed millegi pärast), mida emale vahepeal meeldis teha. Mäletan ükskord unustas ta mingi koostisosa panna ja kook ei püsinud koos. Sõin lusikaga otse vormist päris hea koguse ära :D
Eile oli magusa isu ja kuna šokolaadi on alles vaid üks rida, siis üritasin poest midagi leida, aga see on nagu nõela otsimine heinakuhjast. Enamus magusat on suhteliselt kallis ja pole mitte midagi piisavalt ahvatlevat, et paneks mind nõusse seda raha kulutama. Lõpuks leidsin ühe toffee koogi, mis osutus päris heaks isegi. Aga müstika kuidas võin magusa leti ees seista ja mitte midagi tahta. Eestis enamjaolt ei tea, mida valida - kõike ka ei saa ju võtta. :D
Aga ok. Pean tunnid ära saatma ja vaatama, mis homseks kooliks lugeda on, ning projekti kokkusaamiseks ettevalmistuma ja mõtlesin ise kodus natuke joogat proovida. Avastasin mul üks asjalik video isegi. Nii kui palga kätte saan, liitun jõusaaliga ja hakkan jälle korralikult trenni tegema. Aga need viimased poolteist nädalat tuleb kuidagi ise hakkama saada. Ei ole motivatsiooni enam kodus ise trenni teha.
Ilusat päeva!