Praktika päev 1 ehk väike õlle lõuna kõrvale

Esiteks siis viimane päev puhtalt tootmises. Algas sellega, et kleepisin kasti täie tuube. Pärast seda pandi mind tellimuste vastuvõtja/logistikaga tegeleja alluvusse tööle arhiveerima. Panin umbes kella poole kümnest kuni kella kolmeni tellimus kinnitusi õigetesse kaustadesse õigele kohale. Mitte just kõige põnevam töä nagu kõik teisedki, mida seni maani olen teinud, aga lihtne ja aeg läheb kiiresti. Päeva lõpus sain kiita, et mõlemad hunnikud nii kiiresti ära suutsin teha. Mulle meeldib, et pea iga päev saan kiita selliste lihtsate asjade eest. Tunnen ennast vähemalt hästi, pole tüütu raha teenimistöö nagu koristus oli, sest iial ei teadnud, mis tujuga boss kohale lendab, et kas sõimab sul täna näo täis või mitte. Siin ikka hinnatakse ka kõige väiksemat saavutust.
Reedel oli ka samas hoones asuva teise firma mööbli ära andmine. Mitmed meilt läksid tasuta kraami haarama. Ma mõtlesin, et kui tasuta saan, siis üks lugemislamp kuluks ära küll. Siis tuli välja, et enam lampe ei jagata (arvatavasti mingite inimeste poolt kinni pandud juba). Ühel meie töötajatest hakkas minust kahju, et õpilane ja pole lugemislampi ja andis mulle endale kinni pandud lambi. Üritasin selgeks teha, et ega mul nii suur probleem ka ole, et tegelt ju olemas toas kaks lampi (need lihtsalt pole just kõige paremad lugemislambid). Igatahes rääkisin nagu seinaga. Niisiis tuli töölt koju lambiga. Ja raske oli teine.
Reede õhtul ei viitsinud ma midagi teha. Viskasin ennast voodisse siruli ja vahtisin filme.
Laupäeval ajasin ennast 10 ajal püsti. Vaatasin ühe filmi ja siis läksin linna. Esimene peatus oli toidupood. Siis otsustasin jalakäijate/poodide tänava kaudu ühte parki minna. Algse plaani järgi ei pidanud ühtegi poodi sisse minema, et nii kui nii raha pole. New Yorkerist aga ei suutnud mööda kõndida ja oh mis ma eest leidsin – hullem ale. Krt kuidas mu süda murdus kui ma leidsin omale kahed püksid ja kaks pluusi kõik 39 dkk tükk, aga ei saanud ju lubada. Lõpuks ostsin omale vaid ühe särgi. Siis sammusin ka H&M´st ja Bestsellerist (Vera Moda, Only …) läbi. Seal kahjuks ei olnud hullemat alet.
Suundusin siis parki ja kaesin Rosenborgi lossi. Mis loss see ka oli – väike nagu kirik. Kaugemal oli mingi suurem hoone, mis ühendatult Rosenborgiga oleks õige lossi mõõdu välja andnud, aga need olid nähtavalt erinevatel ajastutel ehitatud, nii et need ei saanud kokku kuuluda. Lossis sees asuvates muuseumites ei käinud, sest need arvatavasti maksid. Siis üritasin läbi botaanika aia oma bussipeatusesse jõuda. Loomulikult ei suutnud ma enam teisel pool aia otsa seda väljapääsu leida ja kõmpisin tagasi. Vahepeal tegin pausi ühe künka otsas ja nautisin kerget vaadet. Kogu mu seiklus võttis neli tundi aega ja olin tagasi jõudes päris väsinud.
Tahtmine oli õhtul välja minna, aga kui õige aeg hakkas tulema, suutsin ennast nii hirmule ajada üksinda välja minemisest, et isegi Maja ergutus kõne ei aidanud. Kui teaks kohti, kuhu minna üht jooki võtma, siis võib-olla oleks isegi läinud, aga minna lihtsalt huupi õhtul pimedas – ma ei suutnud.
Pühapäeva veetsin toas, sest enamus ajast sadas vihma ja veel nii valjult, et vaatasin filme kõrva klapid peas. Osad sõnad, mis vähe kiiremalt või vaiksemalt öeldud läksid kaduma , nii et kõrvaklapid oli väga kasulik.
Täna alustasin siis praktikaga. Terve päeva lugesin erinevaid brošüüre ja ettekandeid ning pidasin plaane tulevikuks projekti asjus. Arvuti pandi püsti, aga puudus ligipääs serverile või internetile, nii et mitte just kõige huvitavam päev. Suurülemusega on miiting paika pandud reedeks, nii et mul on seni maani aeg ettevalmistuda ning küsimus välja mõelda.
Lõuna ajal aga nägin sellist situatsiooni kuidas üks operaatoritest omale lõuna kõrvale ühe väikse õlle lubas. Söögitoa kõrval on külmik erinevate jookidega sealk hulgas õlu. Joogid on tasulised aga kõvasti soodsamad kui poes. Ma usun, et see ei ole esimene kord ja ka viimane, sest õlled on külmikus ju eesmärgiga. Ma lihtsalt arvasin, et neid võetakse pärast tööd. Oh mind ullikest.
Õhtul istusin kummijullamasina taga kolm tundi. Väga tüütu. Lõpuks olin surnud, et anna otsad. Ruttasin siis kähku pärast tööd S-rongile, poolelfi jooksin ja siis tuli välja, et see rong mille peale ma kiirustasin õhtuti ei käi. Õnneks siiski jõudsin kesklinna Remasse enne kaheksat. Loomulikult suutis hakkata padukat sadama kui ma peajaamast välja sain, mis tõttu selleks ajaks kui poodi sain olin hambaauguni ligunenud.
Poengi nüüd oma villaste sokki, pidžaama ja salliga teki alla sooja, vaatan Kõmutüdrukut ja pugin küpsiseid ja siis tuttu. Tuleb ennast korralikult välja magada, sest neli sellist rasket päeva on veel ees see nädal! Edu mulle... :)
PS: Nii palju kirjutada suutsin selle pärast, et 90% sissekandest kirjutasin kontori päeva lõpus. :P