Kiired ajad

Kirjutan kiiresti natuke toimuvast...

Eelmine nädal sai tööl palju naerda. See nädal on vähem, kõigil on tööd nii palju...

Ma istun kontori ruumis tellimustevastuvõtja Hanne ja turundusjuhi Beratrixiga koos. See on selline suur kaheosaline ruum, firma välisukse juures, nii et siit käib rahvast kogu aeg läbi. Mitte nii palju et see segama hakkaks, aga kella kahe ajal saavad Hanne ja Beatrix hulgi head-aegasid öelda. Mina mitte, sest ma jään oma lauaga natuke nurga taha. Hanne oli eelmine nädal haige ja arvatavasti selletõttu sai ka Beatrixiga rohkem lobisetud. Nalja ikka päeva jooksul saab. Steeni tootmisplaneerijaga on ka alati põnev rääkida. Ta kontor on sellises kohas juba, et iga päev vahetad vähemalt paar sõna. Ja siis on Flemming tootearendusest, kelle nime mainides jookseb mul alati silme eest läbi see mäng, kus pidi mingitele väikesetele mehikestele teed rajama, et nad saaksid ühest uksest teise minna. Täpseid asju mängust ei mäleta, aga neid mehikesi kutsuti Lemming´siteks. Igatahes Flemming ei suuda rääkides kuidagi paigal püsida, maru koomiline. Tootmisjuht Claus, kes on ka vastutav IT eest, käib ja norib minu oskust arvutit maha murda. Ma olen nii mitu korda suutnud töö arvuti kokku jooksutada ja muud saavutada, et kui kuskil mujal midagi viltu läheb, küsib Claus, mis ma jälle teinud olen!

Siis on loomulikult inimesed tootmisest, kellega ma enam nii palju kokku ei puutu kui esimene nädal. Alati pead valmis olema nendega paar sõna juttu ajama (see, et ma taani keelest alati aru ei pruugi saada, on lihtsalt kerge konarus tee peal) ja naeratama. Kui ma Eestis kogu aeg naerataks kõigile tööl nii nagu siin, siis vist oleksin ammu juba hullumajja pandud. Tootmisliini operaatorid tunduvad kõik kergelt kahtlased. Peterile ja Hansile meeldib pidevalt viisijuppi vilistada, Tsjepo endisest jugoslaaviast ajab mul alati hirmu nahka, ma ei tea miks... Poul Erik, kes pidevalt naeratab, pidi inglise keelt rääkima, aga seni pole ma seni sõnagi ta suust kuulnud, aga aru ta must saab, sest olen paar korda tema poole pöördunud kui kummijulla masin üles ütleb. Lars pani eelmine reede tähele, kuidas ma igavusest laulsin ja paar tantsusammu tegin. Nüüd käib ja tögab kogu aeg!!

Eelmine nädalavahetus käisin Aarhusis. Linna jõudsin natuke enne kella kümmet. Läksin ostsin omale saapad - väga kihvtid, mingi hetk panen pildi ka üles. Siis sain juhendajaga kokku. Väga asjalik pea kaks tundi jutuajamist. Tema abikaasa on konkurendi analüüsi ekspert! :)

Siis suundusin Maja juurde, kus pakkisin peaaegu kogu oma kraami kokku. Sahtlitäis asju, hunnik mappe ja pudel veini jäi maha. Algul küll tundus, et peab rohkemast loobuma, aga ma olen lihtsalt nii osav pakkija! :)

Siis hakkasime ennast õhtuks valmis sättima. Või kui täpsem olla Maja ja Anja hakkasid, mina venitasin viimase hetkeni. Aga see-eest mul läks ka kõige vähem aega! :) Pidu oli kihvt... Kuigu see oli korraldatud nii öelda minu auks, siis teadsin neljast külalisest enne vaid ühte ja teda ka vaid nii möödaminnes paar korda kooli baaris näinud!! Aga kõik läks väga hästi ja üleootuste odavalt. Maksin vaid takso eest linna enda ja Maja ja Anja osa plus pizza eelnevalt õhtusöögiks. Nii moodi võiks veel pidutseda. :>

Jama oli vaid pühapäeva hommikul kui mul kella kaheksa ajal uni otsa sai, aga jube pohmell oli. Ma ju ei maga, kui alkohol veres. Kella kümne ajal, pärast valuvaigisti võtmist sain ikka tund aega und juurde. Bussireis tagasi Kop´i tundus meeletu pikk. Siiamaani magan veel ennast välja. ;)

Aga ok. Peaksin ühe minuti pärast tootmises olema.... :D