Münhen ja Kadrinas kodus...

Võtame siis kokku selle nädala... kuidas ma reisisin mööda ilma terve nädala.

Esmaspäeval oli tavaline tööpäev nagu ikka. Nii palju oli erinev, et tulin kümme minutit varem töölt ära, et natukenegi varem koju jõuda, sest järgmine päev tuli veerand viis üles tõusta. Tegin kiired pakkimised õhtul ning siis magama.

Teisipäeval tõusin nagu mainitud kell veerand viis hommikul, kuigi ärkasin piisavalt varakult, läks lõpp ikkaski kiireks, nii et igaks juhuks tegin kerget jooksu bussi peale. See kerge jooks suhteliselt raske pagasi tõttu tõmbas mul kaelas ühe lihase ära, nii et paremale ja üles vaatamine oli raskendatud. Lennujaama see-eest saabusin mõistlikul ajal, isegi natuke liiga vara. Uni hakkas peale tulema juba ootepaviljonis istudes. Lennukisse saades jäin enam-vähem kohe magama. Üritasin ikka, et kuni lennuk õhku saaks aga vajusin ikkaski enne ära. Magasin mingi tund ja viisteist umbes ja siis oli varsti aeg juba maanduda. Lennujaamas pagasi leidmine ei olnud keeruline, aga lennujaamast välja saamine oli palju keerulisem, sattusin kergelt segadusse, aga leidsin ikka lõpuks selle bussi üles, mis messile viis!

Kui messile jõudsin siis töö juba käis. Rahvast oli suhteliselt palju. Ma andsin tooted, mis ma Kopenhaagenist kaasa olin vedanud neile üle ja suundusin siis sööma. Sõin suure võileiva ja pidasin plaani, kust otsas pihta hakata. Esimene päev suutsin neli halli läbi käia - igasugused elektromehaanilised ja passiivsed komponendid, kui see kellelegi midagi ütleb. Ega mina ka kõigest jaga, aga olen piisavalt õppinud, et aru saada, millised on konkureerivad tooted!

Kahjuks ei olnud nendes hallides just palju huvitavat. Lihtsalt firmad oma toodete ja pakkumistega! Oma arust tegin erinevatest lülitite tootjatest hullult pilte ja märkmeid ja korjasin katalooge. Eile avastasin, et tegelikult pole mul üldse palju pilte. Miks ma mõtlesin, et teen pilti asjadest, kui ma tegelikult ei teinud!! Täiesti absurdne loogika mul!

Teisipäeva õhtul saime kuskil pool seitse messilt minema. Võtsime rongi kesklinna, hotell asus mingil kahtlasel tänaval. Leidus vägagi palju sekspoode ja muid selliseid asutusi... Hotell see-eest oli nelja-tärniline. Pole kunagi üksinda hotelli toas olnud - eriti toas kus on minibar :) Ega mul kaua aega nautida ei olnud, sest pidime kõik koos (viiekesti) õhtust sööma minema. Morten (müügijuht) teadis Münhenit ja juhatas meid mingisse väga bayernlikku restorani, mis oli ülimalt suur. Ma pole elu sees nii suurt restorani näinud, neil peab ikka korralikult klientuuri olema, et nii suur kohta üleval pidada! Saime kuidagi ühe laua otsa, kuhu istuda. Messi tõttu oli restoran püsti täis. Igal pool liikusid mingid pilusilmad punase paelaga messipääsmed kaelas. Tellimine oli tsirkus, sel kelneril oli nii palju tegemist, et ta unustas minu ja Beatrixi toidud tellida!! Kõik teised said jaheda toidu - minu misiganes šnitsel oli täitsa soe! Istusime ja laterdasime messist ja muudest asjadest. Loomulikult tuli klaase kokku lüüa ja siis ma pidin ütlema, kuidas eestikeeles öeldakse ja see oli neile nii naljakas ju: Terviseks... ega neile see algus meelde jää... ainult lõpp :)

Ega see on nii alati. Kui muu pärast Eestit ei teata, siis sõna "terviseks" teatakse küll üle maailma...

Pärast restorani otsustasid mehed mulle ja Beatrixile näidata Münheni peaväljakut. Beatrix oli aga väga väsinud ja suundus hotelli! Kerge ajaloo tund nüüd: Teises maailmasõjas pommitati Münhen täiesti maatasa. Nagu Claus ütles: polnud kivi kivi pealgi. Pärast sõda ehitati aga linn uuesti üles täpselt nii nagu ta enne oli... kas nüüd täpselt aga väga sarnaselt... See üüratu kirik, mis keskväljakul oli, võis ikka päris raske olla seda tagasi ehitada. Väidetavalt liiguvad mingid kujukesed seal vastavalt ilmale... ma ei saanud sellest osast täpselt aru, aga midagi nad seal näitasid. Plats vaadatud (ega seal midagi muud olnudki, sama suur kui meie Vabaduse väljak või väiksemgi), läksime ühte teise väga bayernlikku kohta õlut jooma.

Seal kohtasime Šveitsi edasimüüjat. Kuna meestele oli see juba kolmas õlle, siis juttu jätkus kauemakski. Suutsin isegi oma õlleklaasi teistega enam-vähem ühel ajal hakkama saada, mis ei olnud kerge. Tagasi otsustasime minna metroo/rongiga - mis iganes see U-bahn Eesti keeli on. Jama oli aga selles, et keskjaamas on mitu tasandid ja see metroo peatus teises kohas, mille tõttu keegi ei teadnud, kus me hetkel oleme. Meil nalja nabani, selles mõttes, et me ei saanud ju tegelikult väga vales kohas olla, sest õiges peatuses tulime maha, lihtsalt maa peale tulime erinevast kohast!! Hotelli ja magama sain kuskil kell pool kaksteist ning 6.50 oli vaja ärgata jälle!

Teisel päeval müttasin läbi palju põnevamaid osasid messist. Pooljuhttoodete osa (semiconductors), kus oli palju rohkem rahvast ja palju põnevat vaadata. Võib-olla kui ükskord viitsin, näitan pilte ka. Igatahes palju põnevam kui lülitid, ma ütlen!! Seiklesin kuni kella poole üheni, siis läksin Meci boksi tagasi. Olin seal, kuni aeg lennuki peale minna tuli. Sain lõpuks ka nimesilti kasutada ja kahe kliendiga suhelda. Ega minust just palju kasu ei olnud. Lihtsalt Beatrix oli haige ja neil jäi inimesi puudu, nii et aitasin kliente/külalisi nii kaua kuni mõni targem vabaks sai. Ma tean palju üldist toodete kohta, aga kui jutt läheb spetsifiliseks on minu mõistus otsas!! Sõin seal kõhu täis, haarasin ühe purgi kokat kaasa ja kella kahe ajal hakkasin liikuma lennujaama poole.

Lennujaam oli paras pettumus. Nii vähe poode oli seal ja ei mingit Starbucksi selles osas, kus mina olin. Kopenhageni lennujaam on ikka tõeline kaubanduskeskus Münheni oma kõrval!! Kuid ega lennujaam olegi mõeldud shoppamiseks :)

Lõpuks leidsin koha, kust sai tasuta kakaod ja leidsin ajalehe riiuli ka. Haarasin omale Wall Street Journal'i, Financial Times'i ja International Herald Times'i. Wall Street Journal on ikka nii hea ajaleht. Lugesin lennukis vähemalt tund aega lehte. Nii põnev oli ja seal oli kõigest kirjas - poliitikast, majandusest, kultuurist, spordist... Vaatasin järgi, et Wall Street Journal Europe tellimine pooleks aastaks maksab 2100 DKK ehk siis tellimiseks veel ei lähe, aga tulevikus kindlasti :)

Koju sain kolmapäeva õhtul kella kaheksa ajal. Lennuk maandus 15 minutit varem. Koju jõudsin tuli üks pagas lahti pakkida ja Eesti kohver kokku pakkida, või nuh viimased asjad sisse panna. Kella kümne ajal läksin magama.

Selle suure kohvriga tööle saamine polnud lihtne midagi. Ja õhtul lennujaama saamine oli veel suurem tsirkus. Rongid liikusid vaba graafikuga, sest kuskil oli mingi raudtee remont. Igatahes sain 12 minutit hiljem rongi peale ju algselt plaanis. Vahetasin siis natukese aja pärast metro peale ja see hakkas pärast kahte peatust tagurpidi sõitma... tagasi algpeatusesse... nagu mis mõttes? Nagu ma aru sain siis mingi alarm läks tööle... ma ei tea, mis täpselt, aga minul oli närv krussis. Alati midagi juhtub ühistranspordiga, kui ma Eestisse tulen... Jõudsin tund aega enne lendu lennujaama. Check-in'ist ja turvaväravatest sain läbi mingi 10 minutiga, mis on päris hea CPH lennujaama kohta. Loomulikult piiksus jälle see turvavärav kui mina läbi läksin. Kolmas kord nädala jooksul... Kusjuures erinevad riided, erinevad jalanõud... Ei tea, mis kõrge tasemeline terrorist ma nüüd siis olen. :)

Eesti oli kihvt nagu alati. Alati on hea kodus käia. Seekord aga oli meeletult palju teha nende kolme päevaga. Kergete logistiliste lonkamistega said küll põhiasjad lõpuks tehtud! Mõningad asjad meenusid siis kui juba tagasi Kop'is olin :)

Joosepist sai kolme päevaga tehtud nii kena 100 pilti... pole jõudnud neid veel arvutisse ümber tõmmata, et üles panna. Tuleb teha üks piltide postitus lähi ajal!!