Nagu lubatud :)

Pidin juba magama minema, aga kuna olen täna suhteliselt laisk olnud, siis otsustasin, et võiks paar tähtsamat asja ikka ära teha.

Lõpetamisest siis.

Toimus lõpuaktus, õhtusöök ja siis suur koolipidu. Meid ei olnud väga palju kohal. Ikkaski rahvusvaheline klass, kel praktikakohad üle Euroopa ja Aasia, nii ee kohal olid peamiselt taanlased.

Taanlased tõesti ei oska kõnet pidada. Võib-olla on asi selles, et kõik välisesinejad, kes koolis tundides käisid, olid põnevad ja intrigeerivad, et harjusid ära heade kõnedega, aga tõesti. Kahjuks andis meie klassi poolt kõnet kõigi hullem inimene, kui minu arvamust küsida. Madalina on kõll väga tark, aga tema kõnepruuk ja suhtumine pole mitte üks raas sobilik kõne pidamiseks. Ma üritasin nii rahulik olla tema kõne ajal kui võimalik, lootsin kogu hingest, et ta selleks viieks minutiks hakkab mõistlikkuks, aga kus sa sellega - lootus on lollide lohutus. Kõnel oli hea point, mina mõtisklesin ka selle üle ning kui mulle oleks pakutud kõne tegemist, oleksin ka arvatavasti sarnase kõne teinud, aga ma poleks kasutanud väljendit grow balls!!! :S

Me Gretega ootasime põnevusega diplomi saamist, sest me kumbki ei mäletanud, mis hinded me eksamiteks saime. Teadsime, et 7 ja 12 vahele jäid, aga mis täpselt. Ei suutnud algul meelde tuletadagi mitu eksamit meil eelmine kevad oli. :)

Pärast aktust oli pildistamine ja siis õhtusöök. Grete ise ei lõpetanud ning seetõttu ei olnud ta piletit sellele ostnud. Tegelikult pooled meist vähestest, kes lõpetamisel olid, polnud ostnud piletit õhtusöögile. Nii et lõpuks oli meid 6 õpilast ja kolm õpetajat. Aga see-eest need tüdrukud, kellega mina söögilauas istusin, olid sellised, kellega ma muidu poleks rääkinud, nii et selles suhtes läks hästi. Kus juures kõik kolm tüdrukut ütlesid ühest suust, et nad arvasid, et mina pean meie kõne!! Ma tundsin ennast nii kõrvust tõstetuna :)

Keskkoolis polnud raske tarkusega hiilata. Ma ei mõtle, et teised oleks rumalad olnud, vaid me olime erinevate huvide, oskuste, talentide ja muu sarnasega. Seetõttu polnud raske hiilata vähemalt millegagi. Aga ülikoolis, kus me kõik olime suhteliselt ühesuguse tausta, oskuste, teadmistega, oli päris kuidagi silma hakata. Kuidagi ma suutsin viimase aasta jooksul hiilata... mis tundub uskumatu.

Kella üheksa ajal läksime tagasi üles sööklasse, kus pidu toimus. Meile oli eraldatud VIP ala. :) Mis küll algul polnud väga vip kui välja arvata, et seal oli üks diivan, aga siis suutsime küünlaid ärida ja asi hakkas looma. Õhtu oli lahe. Midagi muutub inimestega kui nad lõpetavad. Ei tea, kas see tuleb pinge langusest või nostalgiast, aga kõik saavad kõigiga läbi. Hästi lahe ja lõbus oli.

Minust vasakul siis Grete jagamas infot, mida mul tõesti vaja teada ei olnud. Aga no mis sa teed!! :D

Taga pool on Rasmus.

Pidu väga pikalt ei kestnud. Kell kaks liikusime koolimajast linna ja kolm oli Grete pool. Kuid see-eest aktus algas kell neli ja esimese šampuse klaasi tegime kuskil 10 minutit pärast seda :D

Laupäeva hommikul oli päris valus. Aga õnneks jagus rohkem und, kui mul tavapäraselt pohmakaga ja selleks ajaks kui Grete töölt saabus olin täitsa ok juba. See oli siis kaks päeval. Laupäeva õhtul läksime natukeseks veel välja, aga ma ei suutnud enam nõnda viisi alkot tarbida. Pohmakas oli veel liiga värskelt meeles. Pühapäeval läks Grete jälle tööle ja enne rongi sain tema ja Steffaniga (taanlane esimeselt kursuselt) kohvikus kokku!

Esmaspäeval kella kahe ajal sain sellised lilled. Vanemad saatsid lõpetamise puhul. Ja kuigi ma oleks pidanud seda ootama, tuli see ikka üllatusena. Väga hea üllatusena.

Ega ma pärast seda ei olegi midagi väga erilist teinud. Käin tööl ja elan tavalist igapäeva elu. Eile just mõtlesin, et mis nüüd. Kogu elu on silme ees olnud, et pean hea hariduse saama. Kool-kool ja veel kord kool. Mis nüüd. Töö annab vastavalt, kuidas päev on läinud, hea või halva enesetunde, aga see ei anna pikaajalis eesmärki. Taani keele selgeks saamine, oma kodu muretsemine, vormi saamine - kõik need ei tundu piisavalt suured eesmärgid, kui arvesse võtta, et eelmine suur eesmärk võttis 15 ja pool aastat aega!!! Need eesmärgid ei tundu piisavalt selgepiirilised, aga kõike ei peagi suutma endale selgeks analüüsida. Lihtsalt ma olen harjunud kõik endale selgeks analüüsima, aga tundub, et see on üks asi lisaks, millega tuleb nüüd harjuda... kohaneda :D