Ma pole turist ma elan siin...

Sellistel mønusatel påevadel tunnen ma ennast ikka vågagi kodusena. Olen mårganud viimasel ajal, kuidas minust on saamas aina rohkem kohalik ja aina våhem pøline eestlane. Aga mis siis... kull see eestlus jålle meelde tuleb, kui puhkusel Eestisse tulen. Tåna on olnud ikka hea påev. Hommikul oli kull paar helistajat tøø juures, kes toru hargile viskasid millegi pårast. Ajas natuke nårvi krussi ikka. Aga mul oli millegi pårast hommikul årgates hullem tuju taani keelt rååkida. Pole enne hommikuti nii olnud - pårast taani keele tundi kull, aga hommikuks låheb see tuhin tavaliselt ule. Tøø juures inimestega rååkides tahtsid taani keelsed sønad vahele hupata. Nii ma siis mingi hetk rååkisingi inimestega taani keeles. Jeps, tåitsa rååkisin, mitte ei øelnud lause vøi kaks. Kohe korralikud vestluse olid. Uldjuhul rååkisin tootmisplaneerijaga taani keeles, aga ka bossiga løuna lauas. Ta oli våga ullatunud, kui hea mu taani keel on. See, et minust aru saadi ja et suutsin påris mitu korralikku vestlus taani keeles maha pidada, andis korraliku energia laengu. Nii hea on teada, et kogu sellest mitme kuusest vaevast on ikka abi ka olnud ja et ma tåitsa vøin isegi sugiseks ladusalt rååkida... Olen ise ka påris ullatunud. :) Øhtul siin veel kåisin toidupoes, tømbasin tolmuimejaga, pesin pesu ja viisin viimase papi hunniku minema. Tunne on, nagu oleksin tåna mingi super vøimed omandanud. Loodame, et ulejåånud øhtu låheb ka sama edukatelt. Veel on vaja toad korda teha, prugi vålja viia, suua teha, nøud pesta ja taani keelt homseks øppida... Arvestades kui palju ma praeguseks juba saavutanud olen, siis utleks... piece of cake :P