Ood rattale

Tåna oli siis kolmas kord kåia rattaga tøøl. Kui vålja arvata aina våsinumad jalad, on rattaga ikka nii mønus tøøl kåia. Hommikuti uritan ikka korralikku tempot hoida, mitte et ma kijutaks hullu moodi, vaid sellist møødukat, et øige aegselt tøøle jøuda. Tagasi tulles aga kruiisin mønusalt, vahin ringi ja møtlen kui ilus ikka elu on :) Olen reedest saadik juba åra våndanud pea 90km. Selleks reedeks see number juba kahe kordistub. Oo mu vaesed jalad. Lihased ei valuta, aga energia varud nendes on otsa korral, aga see on møistetav. Kui vålja arvata møningad luhemad rattasøidud, siis pole ma ennast korralikult liigutanud juba kaks-kolm kuud ja nuud jårsku kaks korda påevas 40 minutine trenn. Vahel veel natuke lisaks. Sellisele piitsutamisel vastu tasuks uritan korralikult suua. Uritan møistlikku løuna- ja øhtusøøki teha ning nåksin suudimatult sokolaadi, jååtist ja skitleseid. Ega siis tervislikkusega saa ule piiri minna ;)