Kõik teed viivad Rooma

Niisiis minu nädalavahetuse kiire reis Rooma. Alustan siis sellest, miks üldse selline plaan ette võetud sai. Iga kord kui on natukenegi vaba aega suundun Eestisse. Tahaks muud maailma ka näha, aga tahaks ka ju Eestis käia. Niisiis tundus väike nädalavahetuse trip hea lahendus. Miks just Rooma - sest Rooma Rahvuslikus Muuseumis on Vatikani Arhiivide näitus tähistamaks 400 aastapäeva. Ainuke kord ajaloo jooksul kui need müstilised dokumendid on viibinud Vatikani müüride vahelt väljas. Ei saanud kuidagi sellist ainulaadset võimalust kasutamata jätta.

Lennuk läks Kopenhaageni lennujaamast kell pool seitse. Pool tundi enne maandumist käis järsku peast läbi, et mis ma ometi teen. Lähen ihuüksi suurlinna ekslema - minesatea, mis kõik juhtuda võib. Siis aga meenus, et ma nagu kolisin võõrasse riiki ihuüksi, niiet üks nädalavahetus ei tohiks eriline mure olla :)

Lennujaamast silkasin kähku rongi peale. Pagasit mul ei olnud, nii et sai kiirelt liigutada. Juba esimesel sammul lennukist maha sai tunda mõnusat soojust. Kuna oli juba pime, siis oli just selline värske soe.

Rongiga tuli sõita pool tundi ja siis umbes 20 minutit jala hotelli. Broneeringus oli kirjas, et peab kohale jõudma enne 23, niisiis oli kergelt närvis, sest kesklinna jõudsin kell veerand üksteist, mis ei jätnud aega ära eksimiseks, mis õnneks ei juhtunud. Täna jumalale on mul hea suunataju ja kaardilugemisoskus. :)

 Hotell asus pildil paremal poole jääva tänavanurga taha. Täiesti kesklinnas. Muuseum oli 5 minutit kõndi, Kolosseum 10 minutit. Hotelli saabudes võeti pangakaardilt deposiit igajuhuks, aga linna "ööbimismaks" tuli maksta sularahas!! Kahtlane ma ütlen :)
Kui ma uksekaardi lõpuks sain, olin nii õnnelik, et silkasin mööda treppe viiendale korrusele, kus mu tuba oli. Ütleme, et rohkem ma seda ei teinud. :)
Järgmine hommik vedasin ennast juba 8 sööma. Pugisin heast ja paremast ennast kurguni täis, sest teada oli, et tuleb pikk päev.
Saabusin muuseumi juurde 15 minutit enne avamist. Polnud pea ühtegi hingelist ootamas, mis oli hea, sest Morten oli hoiatanud, et seal on pikad järjekorrad. Niisiis lõin aega surnud lähiümbrust pildistades.

 Kahel viimasel pildil siis Vana-Rooma varemed.

Muuseum oli hämmastav. Pilte teha ei tohtinud loomulikult, näituse ruumides oli vaja hoida stabiilselt 18 kraadi sooja ja pimedas. Valgustus oli nii nõrk, et ma koksasin oma nina vastu eksponaate ümbritsevat klaasi lugematuid kordi.
Selles mõttes oli jama, et ega nendest dokumentidest midagi aru ei saanud, sest kui ma ei eksi, siis oli seal maks käputäis, mis olid inglise keeles, kui nii paljugi. Enamus ikka ladina keelsed. Aga iga eksponaadi juures oli ekraan tutvustava tekstiga. Ma algul lugesin kõikidel kogu teksti läbi, aga lõpuks lihtsalt ei suutnud enam. 100 eksponaati ja keskmiselt 3 minutit lugemist ühe dokumendi kohta...
Aga põnev oli uurida käekirjasid, "personaalseid templeid" (ing.k. -seals) ja materjali, millele kirjutatud.
Üks raamat näiteks oli ühe pere raamatupidamine läbi aastate. Raamat kaalus 67 kilo.
Mõningad kirjad olid ühed viimased, kui mitte kõige viimane, mille too inimene üldse oma elu jooksul kirjutas.
Ma täiega kujutasin ette, kuidas need ajaloolised isikud istusid oma suled pihus ja graatsiliselt kirjutasid oma kaunis käekirjas neid kirju/dokumente, mis muutsid inimkonna ajalugu jäädavalt. Müstika...

 Vaade muuseumi rõdult.

Viimasel korrusel oli näitus töö kohta, mis selle arhiivi ümber käib. Kuidas seda uuritakse ja kuidsa seda hooldatakse!? Väga põnev oli näha erinevate kahjurite mõju paberile. See on omaette teadus ja väga aeganõudev ning peen kunst.

Muuseumist sain välja pärast 12. Istusin kõrval olevasse parki korraks maha, sest jalad ja selg olid juba väsinud. Lugesin natuke Jane Austenit ja just kui olin võtnud suuna Vana-Rooma varemete poole saatis õde sõnumi ja üritas mind kadetaks teha, et tema lebab Big Ben´i kõrval.... Heh... mõni teine kord oleksin kade olnud, aga mitte sellle hetkel :)

 Päris Caesari ajast ei ole palju säilinud. Thanks, Mussolini. Need sambad, mis enne muuseumit tehtud pildi pealt paistsid on sellest ajast ning kui ma ei eksi, siis ka võlvkaared.

 Ma tõsiselt loodan, et Vana-Roomas polnud teed nii kehvad, sest siis küll mingi kaarikuga sõita poleks tahtnud. Jalagi oli vaja jälgida, et ei koperdaks.

 Mina ja minu über-kahtlane kübar.
Päeval oli loomulikult mega kraadi - kuskil 35 kanti ja kogu varemed olid enam-vähem laus päikese käes. Seetõttu enne sinna suundumist ostsin omale kübara ja pudeli vett, mida ma iga kauvukraani juures siis täitsin. Valuvaigisteid mul kaasas ei olnud, nii et palavusest tingitud peavalu ei olnud kõneallgi. Naljakas oli see, et ma ei kahelnud juua tänavatel asuvatest kauvukraanidest tulevat vett, aga hotelliruumi kraanivett ei tahtnud proovida... Müstika.

 Pange tähele, et all paremas nurgas on inimesed. See on ikka üks massiivne ehitis.

 Mina puhkamas jalga ühe üksiku puu all ja nautimas vaadet...

 Foorumi keskel oli natuke rohelust ka... mitte küll palju, sest kuum oli kõik ära kuivatanud.

 Selle all oleva pildi tegin just enne, kui üks giidiga grupp minu juurde valgus. Niisiis tegin viisakalt giidile ruumi, et ta saaks varjus ollas oma pika monoloogi pidada. Ei pidanud ka paljuks siis natuke kuulata, mis tal rääkida oli. Juhtus ta just jutustama lugu Rooma linna sünnist ja kõikidest müütidest, mis selle ümber on. Kuulasin kuskil 10-15 minutit ja siis jalutasin edasi. Ära kõndides kuulsin, kuidas giid küsis teistelt, et kas ma ei jaksanud enam kuulata, ja siis keegi ütles, et ma polnud nende grupistki. Mille peale giid pakkus, et nad peaks mu maha lööma... :)

 Foorumi kõrgemast otsast tehtud pilt. Inimesed on nii väikesed pildi peal, et ei paistagi silma.

 Minu vaesed jalad pärast 3 tunnist jalutus käiku varemete vahel. Kolosseum oli veel ees.

 Kui väga otsite näete inimesi ka piltidel. Selle järgi saate aru, kui massiivne see tegelikult on. Oma tippaegadel mahutas see 50 000 pealtvaatajat. Mitte keegi ei tea, kuidas see täpselt välja nägi originaalis, sest rünnakuga Lääne-Rooma impeeriumile ummistasid barbarid kanalisatsiooni, nii et terve Foorumi ja Kolosseumi äärne maa mattus mitme meetrise sõna otseses mõttes sita alla ja alles sajandeid hiljem kaevati nad välja. Kolosseumist ei oleks nii paljugi alles (sest teda kasutati ehitusmaterjalide allikana), kui paavst kuskil 16. sajandi kanti ei oleks kuulutanud seda pühapaigaks, kuna väidetavalt surid seal mitmed kristluse märterid. Ühtegi tõendit selle kohta ei ole. Arvan pigem, et paavst nägi selles uut raha teenimise allikat. Turism tõi rikkusi sisse ka sajandeid tagasi.

 Kui lähedalt vaatate, siis keskel asuva hoone kõrval vasakul on üks puu (täpselt võlvkaare ees). Seal puu all ma istusingi ja nautisin vaadet. :)

 Tasuta turism, ehk Mussolini jäänused. Kui Mussolini võimule tuli nägi ta võimalust kasutada antiikseid sümboleid ära enda propaganda edendamiseks. Tema lasi Rooma Foorumi välja kaevandada sellisena nagu ta tänapäeval on. Kahjuks tegi ta aga keset Foorumit aga uhke tee, mida piiravad tseesarite kujud. Siin pildil siis Foorumi jäänused, mis jäävad teisele poole teed ja saab tasuta kaeda. Paljud vaatamisväärsused said kahjustada/lõhutud selle "uhke" tee ehitamise käigus. Üks põhjus veel, miks faśismi vihata. :P

 Kuskil kella 18 paiku jõudsin tagasi hotelli laupäeval. Jalad lõid sellist tuld, et anna otsad. Palavusega oli söögiisu kadunud, niisiis lihtsalt magasin 12 tundi jutti, et järgmiseks päevaks värske olla.

Pühapäeva hommikul asusin kella 10 paiku hotellist linna peale seljakott seljas, mis ei olnud kihvt, sest higi voolas pidevalt ning selg tahtis üle kuumeneda.

 Üks minu lemmikumaid hooneid, mis asus kohe hotelli "nurga taga". Olin sellest vaevu mööda jõudnud kõndida, kui mind üks tüüp rajalt maha võttis ja Open Bus tuuri pakkus. Kuna hind oli odav ja jalad eelmisest päevast mitte just käige koostöö altimad, otsustasin bussi peale hüpata. Tegi teine mõnusad suure ringi, nii et sain lihtsalt näha ära kohti, kuhu ma ise kõndida poleks jaksanud. Mitte kauguse vaid pigem väsimuse pärast.

 Kuna ma tegin kahe päeva peale kokku nii umbes 200 pilti, siis ei hakka kõiki siia panema. Roomas võikski jääda pildistama, sest iga maja kesklinnas omab rohkem ajalugu kui Eesti üldse.

Buss tegi tiiru 2 tunni ja 15 minutiga. Kuna ma aga tahtsin kõndimist vältida nii palju kui võimalik ja keegi ei kontrollinud, et sa oma algus punktis maha roniks, sõitsin ma kaks peatust edasi oma algus punktist ja tulin Vatikanis maha.

 Püha Peetri väljakul on kaks sellist purskaevu - ühe ääres tapeti kardinal Dan Browni raamatus "Inglid ja deemoni"

 Värav vatikani. Järjekord sisse saamiseks oli ümber terve Püha Peetri väljaku (nii umbes 500 meetrit). Ei olnud väga tuju seal päikse käes oodata oma korda, kui tahes vapustav see kõik ka seal sees polnud. Vähemalt on põhjust tagasi minna :) (mitte et väga palju jäi veel nägemata ka väljaspool Vatikani)

 Nunnasid liikus rohkem ringi, aga paar munka nägin ka ära. Tundsin, kuidas aeg teljel tagasi keeras paar sajandit... Kihvt.

 Ma ei viitsi otsida paberit, mis selle kindluse täpne nimetus oli, aga midagi Michelangelo lähedast igatahes.

 Imeline oli see, et ükskõik, kus sa aga ei kõndinud, oli seal iga natukese aja tagant mingi kuju või muu skulptuur tähistamaks midagi tähtsat. See linn on lihtsalt täis ajalugu ja vapustavat arhitektuuri ning loomulikult kirikuid. Iga nurga peal oli jälle kirik, aga see eest olid nad ilusad.

 Minu teine lemmikumaid hooneid. See siis kohtuhoone. Fassaadi detailid on lihtsalt vapustavad sellel hoonel. Imeline.

 Tiberi äärne.

 Väga ainulaadne kirik Tiberi ääres. Nii erinev kõigist teistest hoonetest selle ümbruses.

 Mulle meeldisid need lõputud kitsad tänavad.

 See plats mulle hullult meeldis. Seal oli kolm purskaevu ja nende vahele olid ennast sättinud lugematud kunsti müüjad. Mõni istus seal oma taljeste vahel ja maalis kohe koha peal. Kas siis midagi Itaalia ja Rooma hõngulist või siis pila ja/või tavalisi portree pilte. Tahtsin väga omale maali osta, aga lennujaama suundumiseni oli veel 4 tundi aega ja ei tahtnud seda nii kaua tassida. Veepudel ja kaamera olid niigi kogu aeg pihus. Pealegi kahel korral kui tahtsin hinda uurida, olid ühed teised kliendid ees ja ei tahetud minuga suhelda, niisiis võtsin seda kui märki, et liigu edasi. See oli ka ainuke suveniir, mida ma tõesti oleks tahtnud.

 See hoone one Pantheon, mis on nagu kärts roosa pastellsete toonide keskel. Majad selle ümbruses on vanad, aga mitte nii vanad kui Pantheon, nii et see tundub massiivne ja võimas, mida ta loomulikult on ka. Taaskord ei läinud ma sisse uuristama, mis muuseum seal asub, aga oma jalga selle varjus oli hea puhata. Jäätis, mis selle lähedusest sai ostetud, oli kindlasti mu elu maitsvaim.

 Ja see purskaev on kõige ilusam purskaev, mida olen näinud. Arvestades kui palju purskaeve olin näinud juba Roomas, on see ütlemine. Lihtsalt vapustav. Kuna see on püha purskaev, siis sinna ei tohi oma jalgu panna. Olid ka piirded, et inimesed ei roniks. Alumisel pildil on näha üks vormis mees vilega. Tema oli purskaevu kontroll. Neid oli mitu tükki ümber purskaevu ja nad andsid üksteisele vilega märku, kui midagi oli valesti. Minust teisel pool purskaevu olid inimesed läinud alasse, kuhu minna ei tohtinud. Niisiis tuli see on minu poolele ja kukkus vilistama. Jama oli aga sellest, et tüüp teisel pool rääkis telefoniga, mida ta ei pannud ära isegi päris mitme vile peale. Pärast vähemaltt 5 minutit aegajalt vilistamist, tuli siis kolmas vormis mees, kes need inimesed siis ära ajas... :) :P  Kui ma ei eksi, siis see tüüp rääkis telefoniga veel 10 minutit pärast seda... :)

 Ühe purskaevu juurest järgmise pukti juurde liikudes, mis oli lausa neli purskaevu ühe ristmiku peal, tegin puhke pausi ühes pargis. Viskasin pingile pikali ja lugesin natuke. Paremale jalale oli tekkinud vill, nii et tuli aeg ajalt maha istuda. Plaastrit ju käe pärast polnud.

All pildil siis seisan ühe purskaevu ääres ja teisel pool tänavat näha teine. Kahel teisel tänavanurgal olid ka purskaevud. Mega lahe koht hängimiseks kui vaid see ristmik poleks autodele lubatud. :)

Kahjuks sai pärast seda kaameral aku tühjaks. Olin algul väga pettunud, sest olin just leidnud ühe huvitavate kujudega maja küljes asuva purskaevu. Hakkasin juba nördinult edasi kõndima, kui meenus, et mul on ju iPad ka kaasas, nii et tegin viimased pildid sinna peale hoopis.

Kella veerand seitsme ajal jõudsin ringiga tagasi oma hotelli kanti, kust võtsin takso lennujaama, mis loomulikult maksis hinge hinda, aga kuna ma ei olnud palavuse tõttu praktiliselt söönudki ja ühtegi suveniiri ka ostnud, siis põhimõtteliselt oli kõik raha veel alles, nii et tegin südame külmaks ja istusin sisse. Pealegi nägin nõnda natuke veel Roomat, ja just kesklinnavälist, mis pani mind tõdema, et kuigi Rooma kesklinna on vapustavalt, hingematvalt ilus, siis väljas pool seda ei ole just väga kena. Hakkasin hindama Kopenhaagenit natuke rohkem. Siin ei ole sellist vahet. Enam-vähem igal pool on ilus.

Lennujaamast ostsin omale kaks suveniiri. Üks - Kolosseumi väike kuju- ja teine magnet Vespa, millel kirjas I "süda" Roma. Kahjuks aga ei ole mu külmkapp piisavalt metallist, et see seal püsiks :(

Lõpetuseks ütleks, et kindlasti tahaks veel tagasi minna Rooma, aga siis võtta vähe rohkem aega. Seal on nii palju vapustavaid muuseume ja paiku, mis veel nägemata jäid.
Üksinda on natuke "vaikne" reisida, aga mitte mingil juhul ei kahetse, et selle reisi üksi ette võtsin. Teiste kaotus, ütleks selle peale :)

Järgmisena võiks kuhugi mujale nädalavahetuseks lennata... Madriid on odav, aga kauge... Samas tahaks Amsterdami minna, aga hotellid on seal jube kallid... Berliini tahaks ka korralikult kaeda - koolireisiga ei saanud väga... Vaatame, vaatame :D