Roheneemesaared

Pildid tulevad siis kui Madridist tagasi, senimaani aga...
Oma viimases postituses istusin lennujaamas, et lennata Roheneemesaartele - Sal'ile, kui täpne olla.
Lennureis oli pikk, aga õnneks oli minu kõrval kohad vabad, nii et sain akna alla ja sain natuke magada, mis kulus marjaks ära. Olin alles eelmine päev avastanud, et reisikorraldusfirma ajab viisasid vaid Taani kodakondsusega reisijatele. Vaatasin Eesti Roheneemesaarte lehelt järgi, et tingimused on mõlematele kodanikele sama, vaid piiri, pean maksma 45 euri. Õnneks olin pangast võtnud posu eurosid, nii et see summa oli sularahas olemas, aga väike närv oli ikka sees kui lennukilt maha sain, aga päike ja mõnus soojus hoidsid tuju üleval. Lõpuks läks aga nii et polnud mingit probleemi ja ei pidanud midagi maksma ka.
Santa Maria linn (pigem küll alevik oma 3000 elanikuga) asub Sali lõuna kaldal ja pealinn, mille lähedal lennujaama asetses oli nii keskel. Lennujaamast hotellini oli 20 minutine bussisõit, mis peaks aimu andma kui väike see saar õieti oli.
Mul oli bronnitud "bungalow", mis oli selline hotellituba ja maja vahe pealne ehitis. Algselt oli plaanis osta all-inclusive pakett, aga selleks ajaks kui ma lõpuks ostma jõudsin, oli ainult hommikusöögiga paketid alles, aga nagu ma nädala jooksul avastasin oli see hea variant, sest ega selle soojaga väga süüa ei tahtnud ja mitme tuhande dkk eest juua küll poleks suutnud.
Kohe esimene päev pärast toavõtme saamist vahetasin riided ja läksin randa jalutama. Randa oli umbes 100m bungalow'de vahel ja siis veel 150m, nii et väga lähedal. Kui ma seda lõputut heleda karva liivaranda ja rohekassinist ookeani nägin, sain aru, et see siin ongi paradiis. Tuul on seal tugev kõik see aeg, aga see on hea asi, sest muidu sureks päikese kätte ära, sest kui see sul keset päeva tuulevaikuses peaks lagipähe lööma, oled paari minutiga kutu, ja praegu on seal kevad veel.
Neljapäeval, esimesel täispäeval pugisin ennast hommikulauas korralikult täis ja suundusin randa. Tarkur nagu ma olin koonerdasin päevituskreemiga (koneerdasin ehk et mitte ära põleda tuleks nii iga tunni tagant vähemalt uus kiht peale laduda, pärast 12 võib-olla veel tihedamalt) ja kella veerand kolme ajal nägin, kuidas nahk mu silme all punaseks läks. Pagasin siis kähku oma tuppa, aga see ei päästnud midagi. Olin sõnaotseses mõttes üleni punane. Riideid selga panna väga ei kannatanud ja voodis lebamine oli väga keeruline. Selle tulemusel siis veetsin enamuse järgmisest päevast toas (kuigi päikesekreemi kihi panin ikka peale, nii igaks juhuks ;P).
Laupäeval otsustasin nina jälle välja pista, aga mitte päris päevitada. Niisiis võtsin raamatu kaasa ja läksin randa jalutama. Jalutades ja ümberpööretel natuke aega lugedes ja tuulesurfareid jälgides (oma konstantse tugeva tuule tõttu on see koht tuulesurfaritele väga hea, niisama surfaritele mitte väga, sest lained pole suured) veetsin paar tundi rannas, kella poole ühe kanti vedasin ennast tuppa tagasi varju. Mu bungalow'l oli väike terrass ja tihtipealne toas varjul olles istusin terrassil ja lugesin. Pärast kella 16 läksin tegi. Teise paartunnise rannatiiru. Päike loojus kuskil poole seitsme ja seitsme vahel, aga kuskil viie ajal juba tundsid, et külm hakkab vaikselt.
Pühapäeval võtsin kohaliku küla ette ja jalutasin seal ringi. Ega seal midagi vaadata ei olnud väga. See on sama nagu turistitada Kadrinas. Nii ma siis pigem potsatasin erinevates rannakohtades maha ja lugesin.
Kohalikud seal olid sellised kergelt tüütud nagu need lõunamaalased ikka kipuvad olema. Pidevalt "Hello lady" "everything ok?" "Where do you come from?". Ainult ranna vahet liikudes ei olnud väga hullu, aga Santa Mariasse jalutades tahtsid teised kogu aeg rajalt maha võtta. Üht tüüpi ei suutnud maha raputada ja ta siis jutustas mulle fakte Roheneemesaarte ja Sali ja Santa Maria kohta. Üks väljend, mida ta kogu korrutas oli "no stress", mis aega mööda muutus väga tüütuks. Põhimõtteliselt on see väljend nii öelda Roheneemesaarte slogan ja tõesti stressi seal pole, kuidas saakski kui kõik, mis sa tegema pead on hetke nautima, aga see tüüp viskas seda väljendit iga teise minu lause peale. Igatahes vedas see tüüp mu ta müügiputkasse keskturul, kus oli tema kahjuks täiesti tavaline turistikaup, mis mind väga ei paelunud. Ma ütlesin talle, et ei taha midagi praegu tassida ja et tulen hiljem tagasi. Hiljem ma aga ei viitsinud enam tagasi minna.
Taaskord peitsin end kõige tugevama päikesest hotellituppa ära ja pärast kella nelja vedasin ennast uuesti randa. Siis käisin ka esimest korda ujumas. Niisama jalutamiseks oli vesi soe, aga päris suplemiseks minu meelest küll mitte, nii et minu ujumised olid pigem sellised minutipikkused. Pealegi ei tahtnud oma asju randa pikalt valveta jätta. Pühapäeva õhtul siis oli väike kommunikatsioonikriis. Ema oli helistanud, sest ma polnud ta sms'idele vastanud, sms'id, mis ma sain alles Kopehaagenis maandudes, sest millegi pärast Roheneemesaared ei tunnista Eesti suunakoodi. Minu sõnumid emale jõudsid, aga helistada ma talle ei saanud. See eest ema mulle helistada sai, aga tema sõnumid mulle kohale ei jõudnud. Läksin siis interneti jahile ja tuli välja, et hotellis polnud wifi't ja kogu saarel polnud 3G'd. Internetti sai ootates arvuti järjekorras, mis oli kergelt tüütu ja põhjustas mul tööprobleeme järgmine päev, mis natuke puhkust rikkusid, aga õnneks mitte pikalt. Aja vahe oli 3 tundi, aga õnneks istus Triinu ikka netis veel, nii et sai. Elu märgid edasi antud.
Esmaspäeval ja teisipäeval lebasin taaskord rannas. Imeks tuleb panna kui kannatlikult suutsin ma lihtsalt lebada rannas see kord. Tavaliselt jagub mul kannatust kuskil tunniks ajaks kui sedagi. See kord aga kui ma päevitasin siis lebasin enamus ajast lihtsalt niisama. Loomulikult lugesin ka, aga niisama lebada ja laineid kuulates mitte millesktki mõelda oli mega hea.
Ma tean, et mu reisikirjeldus siin ri ole just eriti põnev, sest ma ei teinud midagi muud peale lebamise ja lugemise ning sekka natuke jalutamist, aga see'p see reisi mõte oligi. Puhata igas mõttes - ei mingit kokkamist, koristamist ega muid tavalisi eluks vajalikke ülesandeid. Ainuke asi, millele mõelda oli vaja, oli, millal lähen randa. Ma olen massazis nüüd käinud juba kolm korda, aga alles puhkuse neljandal päeval avastasin, et õlgades ei ole seda tavapärast pinget. Mul on massazil käies olnud kõik need korrad probleemiks õlad lõdvaks lasta ja selle puhkuse tundsin, et iga rakk kehas on stressivaba. Esmaspäeva õhtul/ teisipäeva hommikul oli kerge töökriis, sest need raportid, mis ma tegema pidin, ma teha ei saanud, sest puudus wifi ligipääs, ning kui see murekoorem mulle peale langes, sain aru, mida stress õigupoolest tähendab ja sellisesse kohta see mitte kuidagi ei sobi :)
Teisipäeva õhtul plaanisin minna restosse õhtust sööma. Polnud selle hetkeni veel sentigi raisanud ja viimane õhtu ikkaski. Aga no polnud tahtmist. Olin reisile kaasa võtnud "hädapärased varud", mis idee kohaselt pidid mu esimestest päevadest läbi aitama, aga tegelikult jätkusid veel teisipäeva õhtunigi. Nii ma siis otsustasin korraliku õhtusöögi asemel veel üks kord ookeani sulpsatada ning korjasin rannast paar suuremat merikarpi, mis ma sooviks kuidagi viisi kaelakeeks teha, sest ega ma ühtegi suveniiri lõpuks ei ostnudki. Oleks tahtnud rannarätikut, aga mida igal pool müüdi, olid puust kilpkonnad ja armastajate kujutised ning mind mitte paeluvad maalingud ja liivapildid. Niisiis otsustasin, et ostan poest sellise pildiraami, kuhu saab mitu pilti panna ja teen omale Roheneemesaarte (ja Madridi!?) kollazi, plus korjasin siis merikarpe, millest äkki saaks kaelakee, sest need kaelakeed, mida seal müüdi olid enamus sellised kobakad, et neid ma mingil juhul ei kannaks. Ma pole suveniiridega kunagi väga osav olnud, ma ikka kipun pirtsutama ja ostmise viimasele minutile jätma.
Viimase päeval, kolmapäeval ärkasin juba veerand kuus, et päikesetõusuks randa minna. Pakkisin kohvrit ja jälgisin taevast, et nii kui natukenegi tumesinisemaks läheb, panen padavai ranna poole. Kuna päike tõuseb seal kõvasti kiiremini, kui meil siin põhjamaades, siis vinget värvide mängu polnud aga ilus oli siiski ja rahulik. Peale minu ja hulkuvate koerte oli vaid käputäis inimesi.
Hulkuvad koerad - neid oli seal palju või vähemalt nii tundus. Viimasel hommikul oli seal rannal neid neli. Ükskord kui rannas niisama istusin ja lugesin, tuli üks minu juurde ja viskas ennast minu kõrvale küllili, kindlasti lootes, et ma teda silitaks või midagi head pakuks. Julm nagu ma olen, ei teinud temast väljagi. Mingit võõrast krantsi kaugel maal ma küll puutuma ei hakka, kes teab, mis sealt saada võib ja nii loll ma pole, et hulkuvale loomale süüa anda, siis ei saa sellest enam lahti. Igatahes kui ma edasi liikusim, siis ta mulle järgi ei tulnud ja järgmine päev läks minust nagu postist mööda, et paremaid ohvreid leida, mida ta ka tegi.
Linnukesed vee ääres - seal olid mingid linnukesed, kes üritasid lainete vahel rannast süüa leida, või vähemalt nii ma arvan, igatahes nende tants seal lainete vahel oli alati kihvt vaadata. Ega nad siis lennanud ära ja tulnud jälle tagasi, nad astusid. Küll need väikesed jalad neil suutsid kiiresti sibada :)
Oma esimesed eurod raiskasin lõpuks lennujaamas jäätise peale. Väga imelik oli pikad püksid jalga tõmmata ning veel imelikum oli tagi ja sall Kopenhaagenis selga tõmmata. Minu uhke päevitus juba koorub maha, aga ma loodan, et see kerge ja õilis tunne, mis need päevad ookeani ääres andsid, peavad kaua vastu.
Kuigi selle nädala jooksul ei juhtunud midagi suurejoonelist ning kui välja arvata jutuajamine selle kohaliku selliga, ei rääkinud ma suurt kellegagi, olen ma ikkaski ülimalt rahul, et ma selle reisi ette võtsin. See üks meeletult ilus koht, kuhu ma oleks vägagi nõus tagasi minema - selle tuulesurfamise peaks ükskord ikka ära proovima, see nägi päris põnev välja ;P