Vaikselt hakkab saama nädal juba Eestist. Nagu tavaliselt läksid need kolm nädalat kähku.
Mäletan, kuidas väiksena sai unistatud töökohast - see tundus vabaduse sümbolina: raha,et teha, mida ise tahad. Tôelisus on, et vabadust on kôvasti rohkem kooliajal. Nagu ka puhkust. Mäletan, et see oli umbes kolm kuud pärast praktika lôppu, kui ma avastasin, et ees ootab 50 aastat töötegemist. Siis veel oli töö pônev, nüüd olen igasuguse entusiasmi kaotanud ja hullult tahaks vôtta veel ühe kuu puhkust!
Eestis oli hea. Kadrinast väga välja ei jôudnud. Enamus ajast kas vaatasin midagi arvutist vôi telekast, sôin vôi magasin. Polnud tahtmist lugeda, heegeldada ega teha muud asjalikku. Jooksma suutsin ka ennast vedada vaid kolm korda ja joogat sai ka vaid kaks korda tehtud.
Seekord oli kuidagi eriti kurb lahkuda. Vôib-olla sellepärast, et juba pikemat aega on selline depressiivsusele kalduv tuju, vôi siis sellepärast, et töö on oma sära kaotanud, vôi siis sellepärast, et iga Eestis käiguga saab selgemaks, et ma pole enam päris oma. Vôi kui täpsem olla, siis minu Eestisse tulek kaotab aasta-aastalt erilisust ja tähtsust.
Ma ei süüdista siin kedagi ja ei ürita kedagi ebamugavalt tundma panna, lihtsalt tôden paratamatust, mille toob kaasa minu välismaal elamine.
Taanis on olnud megailus suvi ja see hull palavus suutis juba teiseks päevaks kopa ette visata. Kraade iseenesest palju ei olnud, aga lämbe ja selline paks, et iga liigutus on vastu näidustatud. Nädala sees siin on natuke maha jahtunud, aga reedest lubab jälle mega ilma, mis on hea, sest Eestis väga päikest vôtta ei saanud, nii et tuleb püüda veel, mis püüda saab, et talve lôpuks mitte Lumivalgeke välja näha.
Eile alustasin siis sünnipäeva ettevalmistustega - koristasin, pakkisin kohvri lahti ja puhusin olemas olevad ôhupallid täis.
Nüüd on vaja veel rohkem ôhupalle, kooki, lilli ja tordiküünlaid. Minu suureks sooviks see aasta oli küünlad sünnipäevatordil. Ise nende panemine ja süütamine pole just perfektne, aga parem kui oodata järgmise sünnipäevani. :)
Ma ei ole veel otsustanud, kas osta lilled täna vôi homme, sest niigi on palju teha. Ennast tuleb ju ka veel poputada, et homme ikka vôimalikult hea ja nooruslik välja näha :)
Aga ok, nüüd tööle... ilusat päeva!
2 kommentaari:
Tead ju küll, et võid alati tagasi tulla...
ja vale jutt puha, et sind ei oodata..Ikka oodatakse!
Ma ei môelnud mitte üldse, et mind ei oodata, rääkisin vaid oma tunnetest.
Kohe kindlasti ei môelnud ma kedagi süüdistada.
Üritasin natuke avameelsem olla ja eestlastlasele omaselt kukkusin läbi :)
Postita kommentaar