Juuni on seni maani olnud päris tihe... ja arvatavasti ka püsib ka sellisena ;)
Aga siis mis on toimunud.
Juuni esimesel nädalal oli meil siin pühad, kokku lausa viis vaba päeva, ja väga täpselt oli sinna paigutatud ülipopulaarne tänavafestival Distortion.
K ja mina môtlesime, et oleme ka lahedad ja noored ja läksime kolmapäeval siis minu kodukandis toimunud tänavapeole. Rahvast oli murdu ja pidu täitsa crazy. Leidsime keset seda möllu pilditegemise putka.
Kes oskas arvata, et ma oskan isegi duck-face'i teha :)
Kolmapäeval läksid asjad meil nii käest ära, et rohkem me sellele tänavafestivalile ei jôudnud. Ei ole ikka enam nii noored ;)
Reedel otsustasime, et no päris igavad ka olla ei saa ning läksime niisama linna kokteile jooma. Nagu ikka viimasel ajal meil nende peodega venis ka see hommiku tundideni, nii et kella kaheksa ajal hommikul ostsime kioskist siidrit ja istusime kanali äärde päikese kätte maha.
Me polnud ainukesed, kelle maht polnud veel otsa saanud. Seal oli tosin kutti ka ja need otsustasid üks hetk kôik vette hüppama hakata. See kanal ei ole küll môeldud ujumiseks, aga sellisel kellaajal see kedagi ônneks ei häirinud. Kadestasin neid kutte nii palju lausa, et hüppasin ise ka lôpuks vette.
Eelmise nädala esmaspäeval oli üli ilus ilm (teisipäeval küll oli ilusam, aga siis oli vaja juba tööle minna).
Alguses môtlesin, et väntan kesklinna vee äärde, aga ilma arvestades oli teada, et seal on palju inimesi ja tahtsin pigem midagi vähe privaatsemat. Niisiis läksin hoopis surnuaeda. Eesti keeles kôlab see nii morbiidselt, aga minu linna jaos asub Assistens Kirkegård. Sinna on maetud näiteks H.C.Andersen ja Søren Kirkegaard. Enamus hauaplatse on 100+ aastat vana ja seal on palju muruplatse. Taanlastele meeldib seal jalutamas ja lebamas käia, peetakse perega piknikku vôi päevitatakse. Mäletan kui sellest esimest korda kuulsin, pidasin seda ülimalt imelikuks aga nüüd meeldib. Saab linna kärast ära linnu laulu keskele, seal leiab alati omale väikese nurga teistest natuke eemal ning päikest vôttes oled tuule eest varjus.
See nädal oli siis kaua oodatud Copenhell ehk siis kolm päeva heavy metal muusikat. Kôige selle kolme päeva jooksul käisin ka tööl ja liikumiseks kasutasin vaid jalgratast. Enesepiitsutus missugune, aga selleks ju ma olen oma pikkade pidutsemiste ja väheste magamistega harjutanud.
Esimesel päeval nägin/kuulsin Anthrax'i, Arch Enemy'it ja Iron Maiden'it. Iron Maiden (need, kelle pärast festival keset nädalat!) tegi ikka korralikku show'd. Muusika ei olnud kôige lemmikum, aga show oli kohe kindlasti festivali kôige parem.
Esimese päeva veetsin oma ette. No Gretel ja Sulol käisin külas nende barileti ääres, aga kuna neil oli kiire, siis enamus ajast olin täitsa üksi, mis häiris kôiki neid kellele seda ütlesin kôvasti rohkem kui mind :)
Grete ja Sulo töötasin baaris festivalil ja ööbisid minu juures. Ega ma neid väga rohkem ei näinud need kolm päeva kui festivalil leti taga ja kodus hommikul magades. Nad ônneks otsustasid vahetada oma bussipiletid välja laupäeva pärastlôunale, nii et siis laupäeval läksime linna brunchile ja saime ikka natuke juttu ka rääkida ;)
Teisi ja kolmanda päeva veetsin aga nende sellidega pildi peal - vasakult siis Flemming, töökaaslane R&D'ist, Dave, töötas kunagi Charlie's, Iwan ja Owen, regulaarsed Charlie'sest. Kolmandal päeval jooksin veel kahe kolleegiga kokku.
Teisel päeval nägin/kuulsin Triptykon'i, Clutch'i ja Twisted Sister'it. Clutch'i ühte lugu ma isegi teadsin ja ma olin sellest nii sillas. Mulle meeldib heavy metal live'is aga ma üldjuhul seda kodus ei kuula. Live'is on see lihtsalt nii mitu korda parem. Nii eelmisel aastal kui ka see aasta, et isegi kui ma bändi nime olin kuulnud, siis ükski lugu ei tulnud tuttav kuni Clutch'ini. Ma olin nii rahul, et sain ka lôpuks kaasa laulda :D
Päeva ja kogu festivali tipp oli aga Twisted Sister (pilt). Laulja sai rahva ikka nii korralikult kaasa elama, et see oli fantastiline ning laulude refräänid olid üldjuhul mônusalt lihtsad, et sain minagi kaasa laulda. Mingit show'd neil ei olnud ja kui aus olla poleks nende stiiliga väga kokku ka läinud. Naljakas aga oli see, et viimane kord kui Twisted Sister Taanis oli, polnud ma veel sündinudki :)
Viimasel päeval nägin/kuulsin Uncle Acid & the Deadbeats, Suicide Silence, Watain ja D-A-D.
Kôik need bändid olid päris korralikud. Suicide Silence'i kôlas sellise laheda kaosena ja laulja pani eesridu seal kogu aeg ringi jooksma vôi muud moodi organiseeritult ringi kargama, et tolm oli pidevalt üleval :)
Watain oli kruvi täitsa üle keeranud - lava kujundus pidi pôrgu moodi välja nägema ja bändi liikmed kui satanistid ja tegid seal mingeid rituaale. Minu jaoks oli see liiast, aga huvitav oli vähemalt vaadata. Pani môtlema kui tihti nad ennast ära pôletavad selle tuleshow'ga ;)
Päeva tipp oli Taani oma kohalik D-A-D ehk Disneyland After Dark (2 pilti all pool). Nad ei ole metal bänd vaid pigem rock'i bänd. Copenhell on neid kôik need 5 aastat kutsunud, aga nemad on ei öelnud, sest pole ju metal bänd, aga kuna Megadeath ei saanud tulla, siis nad tegid erandi.
D-A-D ma olin täitsa enne kuulnud, küll rohkem kui 7 aastat tagasi aga siiski midagigi. Clausilt kunagi sai plaati laenatud ja endalegi koopia tehtud, nii et üks lugu kôlas isegi tuttav.
Neil oli ka päris ok show ja muss oli päris hea, aga kuna ta oli Taani kohalik ja rahvusvahelisele publikule paljut ei öelnud, siis elamus ei olnud nii vinge kui Twisted Sister'i puhul.
Kogu selle festivali jooksul väntasin ma 43 kilomeetrit päevas. Teisel päeval (neljapäeval siis) suutis mul kaks korda rattal kett maha tulla künka otsas ja kuna mu käsipidur on juba aastaotsa katki, siis tähendas see, et mul puudusid pidurid. Täitsa hirmus oli veereda ja loota, et valgusfoor ei lähe enne punaseks kui mina jôuan, sest jalaga pidurdamine sellel kiirusel ei olnud väga ohutu. Ônneks sain ühestükis tööle ja tagasi, aga viisin ratta otse joones parandusse, kust ratast vaadates ütles mehaanik, et seda ei ole môtet parandada. Ainult ketti välja vahetada ei saaks, vaid peaks kogu mehhanismi ja vändad, mis läheks maksma 1500 dkk, plus lenks 700 dkk ja see kôik vaid praegu. Samas kôrval oli ratastele soodukas hinnaga 2200 dkk, ehk siis sama hind, mis mul oleks läinud ratta parandamisele. Otsustasin, et on aega oma vana armas ratas manala teele saata ja osta uus (pilt). Uuel on kolm toimivat käiku, kitsamad rehvid, suurem korv, ei mingit kolinat ja parem istme-lenksu suhe. Energiat kulub väntamisele palju vähem kui enne, niiet igati hästi läinud ost :)
Kui aus olla siis kui ma oleks pidanud oma vana rattaga kôik need kolm päeva 43km päevas sôitma, siis oleksid mu jalad täitsa surnud olnud laupäevaks, kui üldse oleks suutnud seda teha!
Ja jalgu oli mul vaja säästa, sest pühapäeval (eile) jooksin Københavns Kvindeløb ehk siis jooks môeldud ainult naistele. Jooksmas enne vôistlust käisin viimati rohkem kui nädal tagasi, 10km jooksin viimati Septembris ja siis ajaga 80 minutit.
Laupäeval käisin oma numbri ja t-särgi järgi ja pühapäeva hommikul kell 11 oli start. Nico oli abiks ja tegi must pilte (18 tükki lausa ;P).
Pühapäeva hommikul küll môtlesin, et what the fuck. Milleks oli mul vaja ennast kirja panna ja seda teha. Vingusin terve need 10km, aga kui lôpuks üle finishijoone sain, olin väga ônnelik, et selle ikka ette vôtsin - eriti kui aega nägin. Olin eesmärgiks seadnud 70 minutit. 5 kilomeetri peal oli ka ajanäit ja sel hetkel näitas 34 minutit ja käputäis sekundit. Olin täitsa löödud, sest oma arust olin kôvasti kiiremini jooksnud kui eesmärgiks seatud 7 min kilomeetri peale ja see jättis mulle vaid ühe minuti jagu aeglustumisaega. Mis ma aga sel hetkel ära unustasin, et mina sain ju üle stardi joone kui aeg näitas juba 2 min ja 41 sek ;P
Vingusin ülejäänud 5 km oma peas edasi ja üritasin joosta nii nagu jalad andsid ja mitte mingil juhul kôndida.
Lôpp ajaks tuli aga 64 minutit. 6 minutit kiiremini kui eesmärgiks olin pannud ja keskmiseks kilomeetri ajaks 6:24 (9,4 km/h), mis on ülimalt hea minu jaoks.
Ôppetund: aeg ajalt on hea ennast proovile panna, et näha, et ma olen palju parem vôi tugevam vôi osavam kui ma ise arvasin :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar