Arvustus nurk

Ilm on mega ilus see nädal ja mina istun kas tööl vôi kodus. Süümekad on toas istumisest, aga no ei tômba välja. Süümekate leevandamiseks üritan teha midagi vähe asjalikumat.

Eile vôtsin ennast kokku ja vaatasin kahte filmi: The Grand Budapest Hotel ja One Chance.

The GRAND BUDAPEST HOTEL

Treileri pôhjal ootasin tempokalt sürri süzeed ja marukoomilist huumorit. Nii nagu ikka kôrgete ootustega, need loomulikult ei täitunud. Film oli pigem kurvameelne. Huumor oli kuiv - aru said, et situatsioon on koomiline, aga naerma ei ajanud. Sürr ta see-eest tôesti oli - eriti see mitme jutustaja vorm.

Vôiks arvata, et on briti film, aga rezizöör ja stsenaariumi kirjutaja Wes Anderson täitsa ameeriklane, Texas'est lausa. Vôib-olla oli asi selles, et tahtsin tollel hetkel vaadata midagi lihtsat ja lôbusat, et päris peale ei läinud.

Siiski soovitan môtlevale inimesele, kellele meeldib kuiv ja sürr huumor.

ONE CHANCE

Film siis pôhineb Britain's Got Talenti vôtja Paul Pottsi elul.

Millest ma aru ei saa, miks pandi filmi nimeks "One Chance", sest tal oli rohkem kui üks vôimalus läbi lüüa, lihtsalt tal täielikult puudus ônn. Küll ta närvid ei pidanud vastu vôi sattus haiglasse. Ta elu, peab ütlema, on olnud palju pônevam ja elamuste rohkem kui enamus inimestel. No film küll keskendub nendele tähtsatele hetkedele ja tavaline argipäev, mis jätab meie endi eludest sündmustevaese mulje, on välja jäetud, aga enamustel meist (vôi siis lihtsalt mul) puudub nii kindel unistus/siht silme ees nagu temal ja selletôttu me triivimegi lihtsalt siia sinna ja ei koge ehk niipalju, kui need, kellel on siht, sest nad on nôus kôik andma, et seda saavutada.

Samas peab ütlema, et kui tal oleks eelmistel kordadel hästi läinud, siis poleks ta nii kuulsaks saanud, kui ta sai tänu sellele saatele. Ta poleks inspiratsiooniks kôikidele niiöelda sahtli-talentidele, kellel kas puudub enesekindlus vôi vôimalus saavutada oma unistusi.

Film loomulikult keskendus tema kannatustejadale teel kuulsuse poole, aga selle lôppu ju teadsid, pônevam oli jälgida tema suhet Jules'iga. Sellele naisele tuleb au anda, kuidas ta toetas ja uskus Paul'i, ning ilma kelleta ei teaks me Paul Pottsist mitte midagi praegu.

Ja ilus oli ka see, et Paul laulis talendisaates laulu sellelt venüülilt, mille ta naine talle pulmadeks kinkis.

Loomulikult ei tea, kui palju selles filmis ka päriselu tegelikult oli, sest polnud ju see dokumentaal, aga Paul tundub igati kogu oma edu väärt.

Soovitan soojalt kôigile - kui mitte inspireerival eesmärgil, siis üks lôbus vaatamine on kindlasti.

*Ootan pônevusega su kommetaare Getter ;)