Palju emotsioone

Ülevaade viimasest kahest nädalast. Kuidagi satub selline ajavahe viimasel ajal :)

Kui Triinu lôpetamisel käisin tekkis idee uuesti Eestisse minna, sest Roskilde piletid olid välja müüdud ja ühele nädalvahetusele olid sattunud klassikokkutulek ja Tantsu- ja Laulupidu.

Aitas ka kaasa, et olin avastanud Estonian Air'i noorepiletid.

Tollel nädalal pidime Katrinaga minema CrossFit treeningut järgi proovima, aga tal tuli töö ette, nii et kolmapäeva ôhtul hängisin Nico ja Simone punasel väljakul, kus sain taaskord tunda kultuuride erinevust ;)

Kolmapäeval olin ka Steffeniga ühendust vôtnud, et küsidalt, kas tal oleks lähitulevikus aega mind natuke aidata. tahtsin lahti saada oma suurtest riidekappidest magamistoas ja asemel osta riidepuud ja riiulid. Tal oli.... järgmine päev juba... niisiis aitas Steffen vanad kapid maha lammutada, mis vôttis tund vähemalt kui kumbki meist oli arvanud. Jôudsime Ikeasse alles 15 enne seda sulgemist. Süüa ei jôudnud, aga asjad saime kätte.

Pilt siis sellest kui olin kapid tühjaks teinud. Kuhi kôrgem kui voodi ja kôik riided, mis ennist rippusid, ei mahtunud kaadrissegi ;)

Klassikokkutulek oli ülilahe. Palju meid just kokku ei tulnud, aga nalja sai ja olemine oli väga mônus.

Ma arvan, et viimati käisin Tantsu- ja Laulupeol 10 aastat tagasi ehk üleeelmisel korral.

Väga kihvt oli - laulud olid head, tantsud lahedad. Tavaliselt näiteks mulle mitte üldse ei meeldi naisgruppide tantsud, aga seekord olid needki toredad. 

Meeste hôiked olid ikka kihvtid ja iga kord kui tulid mittekooli-tantsugrupid platsile kammisin kôik punased vestid üle, et venda leida ja lôpuks ônnestus ka :)

Ühe etenduse ajal aga hakkasin lahinal nutma - kôrval istujatel vôis imelik olla (istusin üksinda, ema oli varem omale pileti ostnud, mul aga pilet lisasektoris). Ei mäleta, kes tantsisid aga lauluks oli see "Ma lähen koju..."

Kogu see kokkutulek ja Tantsu- ja Laulupidu tähendasid nii palju, et hoidsid pooltel tantsudel pisaraid tagasi, aga see lugu lihtsalt tabas naelapeapihta.

Pärast Tantsu läksime sôime Triinu tööjuures kôhud täis ja jalutasime vaikselt laulukaare poole, kuni leidsime hea koha, kuhu maha istuda ja Lääne-Virumaad oodata.

 Aet

 

Venna

 ...ja mina. Pärast Lääne-Virumaad jalutasime natuke edasi kuni Laulukaare ristmikuni. Seal tahtis ema oodata Saaremaad ja Tartumaad. Mina aga olin nii väsinud, et tegin kôrval murul väikese uinaku. Pilt tehtud siis kui ärkasin :)

 Pole vist kellelegi vaja mainidagi, et rahvast oli murdu. Kuidas seal laulval revolutsioonil 25 aastat tagasi 300 000 inimest sinna ära mahtus jääb mulle arusaamatuks - samas kui täita plats inimestega nagu kilud karbis, siis äkki tôesti... no ime pole, et pärast tuli beebibuum ju siis :P

Pühapäev läks alguses väga rahulikus vôtmes, aga siis tôi lell 12 kasti Mamma raamatuid, nii et sorteerisin Rega valvsa pilgu ja ema abiga neid seal tund aega. ... ja juba pühapäeva ôhtul liikusin tagasi koju. Lennujaamast ostsin veel turistile kohaselt suveniire. Töökaaslasele ostsin ka ühe rahvariietes magneti - ta kogub neid. Pidi juba üle 400 olema... Ta oli ônnelik selle väikese kingituse üle :)

Viimase nädala alguse veetsin kodus aega surnuks lüües (peamiselt magades), sest Eestis käik oli nagu ikka lained üle pea kokku löönud. Seekord oli veel ju nii emotsioonide rohke, et raske oli tagasi tulles ennast kohe tavapärasesse rööpasses saada. Siinne elu tundub liiga rahulik, liiga tavapärane alati, kui tulen tagasi Eestist, Eestis tundub alati palju pônevam, mis on ka loogiline, sest üritan ju niipalju erinevaid asju saavutada ja inimesi nähe lühikese ajaga. Kui Eestis kogu aeg elada, siis poleks elu pônevam, kui praegune elu Taanis.

Neljapäeval proovisime siis Katrinaga CrossFiti ära. Olime môlemad täiesti higipullid, kuigi trenni ennast oli ehk 15 minutit. Eks kaasa aitas ka meeletu palavus, aga see CrossFit on ikka mega intensiivne ja samas arendab jôudu, nii et the ultimate package ;)

Otsustasime môlemad, et augustis alustame seal käimist (praegu puhkused ja ei oleks aega). Järgmine päev vahetasime muljed, kust kohast kummal valutab :)

Reedel ööbis minu juures Rafal, sôber Aarhusist. Tal tüdruk elab Portugalis hetkel ja lennuk Portugali läks pool üheksa hommikul, nii et tal oli lihtsam minu juurde tulla. Tivolis aga oli tol päeval Passenger. Mitte tema muusika, aga ta ei tahtnud üksinda ka minu juures passida. Ônneks jäi ta ellu ja tegi sellise laheda pildi. Jääb mulje nagu oleksime olnud mingis vinges suurlinnas :)

Laupäeval sain Clausi ja Saraga kokku. Liikusid nad Jyllandile, Clausi perele külla. Jäin lennujaama täiega hiljaks. Lennuk maandus neil mingi 20 minutit enne oodatud aega. Olin veel kodus siruli kui äkki tuli teade. Ônneks aga koos pagasi ootamise ja autorendi korraldamisega pidid nad vaid paar minutit ootama.

Kuna neil pikk tee ees, läksime minu kodu lähedale kohvikusse sööma.

Lähe oli nii öelda eestlasi näha, aga jube keeruline oli valida, mis keelt ma rääkima peaks. Claus rääkis Saraga taani keeles ja minuga inglise keeles ning Sara rääkis eesti keeles.

Sara suutis ikka paar head kildu panna - küsis minult, "Kes su ema on?" Me Clausiga ei suutnud esimese hooga vastatagi, naersime ainult. Sara oli ikkaski 3'ne kui ma Taani kolisin.

Teine kild oli see kui neile teed linnast välja juhatasin, et "Kas sa ei tulegi kaasa? Kas sa jäädki siia?"

Kuigi Clausi ja Saraga sai koos veedetud vaid paar tundi, siis oli see ikkaski nii elamuste rohke. Clausi reaktsoonid ja Sara küsimused olid lihtsalt nii ehedad.

Laupäeva ôhtul vahtisin jalkat ja läksin Charlie'sse, sealt aga tuli suht varakult ära, sest seest keeras. Terve pühapäeva peaaegu magasin maha. Kell 19 ajasin ennast korralikult püsti, et filmi vaadata ja siis jalkat vaadata ja pärast jalkat magasin edasi. ...ja ikka oli raske täna hommikul püsti saada.

Loodan, et puhkuse ajal ikka saan ikka piisavalt puhata, et jälle ennast värskena tunda. See pidev uni ja väsimus on väga häriv. Natukenegi jôude hetke ja mul tuleb uni peale. Filmide vaatamine on jube keeruline!!