Hooaeg on avatud

Pühapäeval oli selle aasta esimene jooks. Nagu ühes eelmises postituses sai mainitud on ees ootamas kuus veel.

Esimene oli siis The Colour Run, kus, nagu me Niko'ga teada saime, pole just eriti palju jooksmist.

Ei ole just eriti tihti, et kella 14'ks päeval oled juba trenni teinud ja tantsu pannud, nii et valmis koju minema :P

Jooks oli pühapäeva hommikul kell 11. Plats avati pool üheksa, ehk siis ôllekraanid ja peolava avati juba pool üheksa hommikul. Kui mina väntasin Valby parki (jällitasin üht tüdrukut roosas tuutus, sest polnud kunagi seal pargis käinud ;P), siis üks hetk keerasid minu ette kolm kutti, kellel olid valged The Colour Run'i särgid seljas ja ôllepurgid pihus... kell polnud 10'gi veel!

Registreerunud oli üle 10 tuhande inimese, palju oli lapsi. Päris omajagu inimesi oli riietuse üle natuke môelnud - värvilised sokid, tuutud, lipsud juustes vôi päris kostüümid (üks hetk nägin mingeid lehma kostüümis!).
Igatahes stardijärjekorras läks nii pool tundi äkki. Lasti tortsu jagu korraga ja kuna seisime järjekorras, et Niko särki ja numbrit kätte saada, siis jôudsime stardijärjekorda just enne avapauku, kuigi selleks ajaks kui meie finish'isse jôudsime, polnud kôik veel startinud.

Mis meile kôige suurem üllatusena tuli, oli, et enamus kôndis, oli ka lôikajaid. No me saime kôik viis kilomeetrit joostes ikka korralikult slaalomit teha. Ei mäletaks, et keegi meist mööda oleks läinud. Ehk oli jooksja rahvas rohkem alguse poole, ei tea, aga eks The Colour Run'i eesmärk on lôbutseda. Nimetavad isegi ennast The Happiest 5K.

Hea olla, sest kaks hot dog'i sees.

Mitte ainult inimesed ei saanud üle värvitud vaid ka park. Pilt siis teisel kilomeetril, kus oli sinise värvi punkt.

Pärast môningast tantsimist ja paari värvi pahvakat otsustasime lahkuda. Väntan siis koju oma värvitud näo ja pluusiga, kui satun täiesti kogemata ühe teise jooksu keskmesse. Passisin erinevatel ristmikel kokku pool tundi. Tervisesport on tore, aga paluks seda niimoodi teha, et teised saaks ikka liikuma. Pange mingid sildid püsti, kuidas kôige lihtsam mööda saada vôi miskit. Keerasin teadmatusest täpselt jooksuraja keskmesse. Sain sealt arvatavasti natuke külma, sest esmaspäeval pidin poole päeva pealt koju minema, sest paha oli olla.

Autode taga näha neid tublisi 10 km jooksjaid, kelle pärast ma koju ei saanud.