Siis kui kõht on tühi

Tegelikult mul mingit suurt nälga praegu ei ole. See, et ma lõunal ei käie, ei tähenda, et ma piinlen. Lihtsalt nädalavahetusel sai ennast nuumata ja nüüd keha arvab, et peabki nii palju kogu aeg sööma. Üritan ohtralt juua, et asjad tasakaalu viia ning ometi sooja saada. Valdur teeb pidevalt akna lahti ja õues on ju päris mitu kraadi külma, nii et mu käed pole hommikul kella 5.55-st, kui kodunt välja astusin, soojaks saanud. Vahepeal juba mõtlesin, et teeks tööd arvuti taga kinnastega, aga see katse osutus suhteliselt segavaks faktoriks ning loobusin 5 minutiga, mil veel keegi teine tööle polnud saabunud.
Esimesel nädalal olima enam-jaolt esimene juhtkonna ruumi tööle saabujatest. Teine nädal kippus pigem nii olema, et üks-kaks inimest olid enne mind, aga täna läks oma 10 minutit enne kui järgmine inimene saabus. Ei tea, kas oli raske nädalavahetus enamustel.
Kuigi jah, ega minul oli väga tegevusrohke kui rahulik nädalavahetus. Laupäeval Rakveres liikudes nägin õp. Heinlat ja õp. Soosaart ning kui ma sihitult tänavatel ringi liikusin õnnestus Lellel mind tabada ja kuna ta oli Põhjaka poole teel, arvas ta, et ega see Kadrina ka sealt kaugel pole, ja tõi mu koju ära. See oli päris hea, sest mul polnud Rakveres enam midagi teha. Maja ukse juurde jõudes meenus mulle, et aga loomulikult olin ma ju võtmed tuppa unustanud ning seetõttu pidi Raido korraks koju tulema, et ma sooja saaks. Hetke vaarusin ka mõtet minna mõne naabri juurde, aga autosid ei olnud hoovides, nii et vaevalt nad ka kodus olid.
Nädalavahetusel saabus meile koer - kuldne retriiver (kui ma ei eksi). Ametlik nimi on Beautiful Mileedi - kutsume Leediks. Kui aus olla, siis olin asja suhtes natuke skeptiline. Me pere on juba selline, et enda eest hoolitsemisega saab hakkama, aga kõik üleliigne on raskendav asjaolu. Aga tundub, et seekord on lood teisiti või siis on alguse asi. Aitab loomulikult kaasa fakt, et me ei ela kolmandal korrusel, mis tõttu on kergem koera välja viia ja et koera on juba õpetatud lehe peal käima. Huvitav paradoks asi juures on aga see, et enamus arvavad, et ma olen kabuhirmul koera suhtes. Pakuti suusatamist mingiks nädalavahetuseks ja kui ma ütlesin, et ei kisu mitte üldse kohe, siis vastati, et arvatavasti pean siis koeraga üksi kodus olema, mis nagu oleks pidanud mu meelt muutma.
Niisiis kuulake kõik. Ma ei karda meie koera. Ma ei tea, millest see tuleneb, sest Bonsat ma tõesti kartsin ja ta oli ka oma koer. Ja see polnud kaua aega tagasi, kui ma kilpkonna liigutamise peale hüppasin. Ma pole isegi närvis, kui olen all korrusel ja ta ringi joostes silmist kaob. Ta on tõesti esimene koer, kes mu täiesti rahulikuks jätab.