Istun siin üksinda. Kim läks oma kursusele. Mul kõht valutab kõigist neist viinamarjadest, mida ma teadsin juba ette, et poleks tohtinud süüa, aga mis sa teed. Lisaks on mul kurk valus ja nina nohune. Ma astusin samasse ämbrisse, millega teisi noomisin - kevad tuuled. Siin oli nii soe, et ei olnud vaja tuulekat panna, aga ma selle peale ei mõelnud, et siin riigis ei ole hetkegi ilma tuuleta. Nuh, nüüd kannatan tagajärgede käes.
Muide, mis ma ometi mõtlesin, kui pintsaku ja särgid Eestisse jätsin. Laupäeva hommikul juubelipidustustele riiete valimine oli küll raske. Ja peab mainima, et musta-valge riietus lakkpunaste kingadega oli päris efektne. :P Kuid miks ma sinna minna tahtsin, jääb mulle segaseks. Hunnikute viisi sugulasi, kelle nimesid ma kunagi meelde ei suuda jätta ja kellega mul ei ole mitte midagi rääkida. Pealegi sai Jannie, Kimi õde pahaseks me peale, et me varsti pärast magustoitu ära läksime. Ma tõesti ei tahtnud kõigi nende sugulaste keskel istuda. Ja pealegi see pidev Hurraa-tamine tundus väga imelik. Nagu ma aru sain, siis oli sellel mingi ülistamise eesmärk, aga mitukümmend täiskasvanud inimest hüüavad koos hurra mitu korda järjest. Imelik! Ja laulmine. Mitte peolaule, vaid mingit rahulikku vaikset. Imelik!
Tagasi olekust. Hea on jälle ise oma pesu pesta ja süüa valida. Kuid kuigi kõik on ilus ja ma juba rääkisin Majaga ja sattusin Martiniga kokku, mis oli väga kihvt, suudan ma ikka vaid kodustest, uue tänava inimestest mõelda ja kõigest muust viimase kolme kuu tegevustest. Mul on jube koduigatsus peal, aga ma tean, et see on alguse asi ja sellest, et mul ei ole praegu palju teha.
Nii imelik on, et kui ma olen kodus, siis ma tahaks kuhugi välismaale - tahaks kõike näha. Tahaks Austraaliasse, USA-sse, Inglismaale... Ja nüüd on kõik, mis ma tahan, et saaks tagasi Kadrina, Eestisse.
Võib-olla on asi selles, et ennist käisin ma nii lühikest aega kodus, et ma olin külaline. Ma ei kuulunud koju-tänavale. Seekord ma kuulusin teiste eludesse ka. Ja väga tahaks ühte koera - kuldset retriiverit nimega Leedi.
Ok. Ma peaks midagi tegema nüüd. Olen siin istunud ja kirjutanud juba päris mitu Gilmore girl´i osa.
3 kommentaari:
Mul on hea meel, et tagasi oled ja kirjutad.
Käisin nädalavahetusel eestseisusel. Õigemini ainult laupäeval, sest ööseks jääda polnud mõtet. Pole seal ka enam see, mis enne oli. Me just Kaidiga meenutasime, et uus seltskond on peale tulnud. Mina, Reimo ja Kaidi olime ainsad vanad. No ja Kalle ka jah..
Jah. Imelik seltskond, kes õhtul ära laguneb. Kuidas tallinlaste programm oli ka siis? Tegi asja paremaks?
Ei tea, tulime ära. Kaidi alguses mõtles, et jääb, aga kuna ta oli tsipa tõbine ja suurt kedagi ei teadnud ka sealt, siis tuli ka ära. Seega ei oska kommenteerida.
Osalt oleks võinud jääda, sest tundus, et Allanil ja Tomil oli päris korralikult ette valmistatud. Kuna Tomil oli hommikul paha olla ka, siis ta oli kohe eriti pahane kõigi peale, et ära minnakse.
Postita kommentaar