Ronime siis oma urust välja

Annan siis ülevaate, mis ma Taani saabumisest saadik teinud olen. Lühidalt öeldes söön, magan ja vahin arvutist seriaale. Pühapäeviti käin tööl ja ongi kõik.
Tundub müstiline, aga see ongi kokkuvõte. Olen veetnud peaaegut kaks nädalat voodis vedeledes. Detsembris vedasin ennast vähemalt diivani pealegi, kui vaba päev oli. Nüüd ei saa nii kaugelegi. Pidžaama saan küll tava riiete vastu vahetatud, aga välja oma toast küll eriti ei liigu. Ma ei õppinud mitte ridagi isegi tänaseks eksamiks.
Nii palju olen küll jõudnud, et eelmine neljapäev käisime Majaga linnas. Käisin raamatukogust läbi ja võtsin Emily Bronte-Vihurimäe (inglise keeles loomulikult) ning kaks kudumise raamatut. Väga asjalikud raamatud osutusid. Miks see oli ootamatu on see, et see raamatukogu, kus ma laenutan, seal peab neti teel tellima raamatuid pealkirja järgi põhimõtteliselt ja siis kõige varem järgmine päev saad raamatutele järgi minna. Üks kudumise raamat on tehnikast ja sellisest üldisest värgist ja üks on sellest kuidas kududa moodsaid keha järgivaid kudumeid. Päris lahedaid asju on seal. Tegin kerget lõnga hinna uuringut ka juba, aga pole veel ostma jõudnud. Linnas olles otsisin omale ka saapaid ja teksaseid. Saapaid ei leidnud, aga teksad sain küll 79 DKK eest New Yorkerist. Ja siis käisin ka McDonaldsis McFlurry Daimi söömas nagu kombeks ikka ja sain omale roosa McDonaldsi õhupalli. Kuna kassid minu tuppa ei saa, on see mul ikka veel alles.
Üks päev koolis käies printisin omale paar pilti välja, et saaks värvida. Täna läks meelest, tahtsin veel printida, sest hakkavad otsa saama. Jama on aga selles, et vildikad hakkavad ka tühjaks saama. Kollasele tegin juba otsad. :P Võib-olla ostan hoopis pliiatsid omale. Annab rohkem värvi võimalusi. :) Värvimine on nii rahustav tegevus.
Trenniga pole veel suutnud alustada. Ma ei saa ennast eriti voodistki välja, trenni tegemine tundub praegu nagu üle oma varju hüppamisena. Loodan, et suudan sellest august ennast varsti välja pureda. See meeletu logelemine käib närvidele, nii palju asju on mida võiks tegelikult teha, aga ei suuda. Pole lihtsalt tahtejõudu, mis paneks loivad liikuma. Kui üksi elaks, siis vist lausa sureks nälga, sest söögi tegemine tunduks liialt suure pingutusena. Täitsa müstiline kuidas must eluvaim välja on söödud. Ma alati Eestist tulles olen paar nädalat või nii (oleneb kui kaua Eestis sai oldud) kapsas. Kultuurišokk on peal ja mitte miski mulle ei meeldi siis ja kõik ajab närvi. Seekord mind lihtsalt miski ei huvita, ei mingeid emotsioone, lihtsalt vedeleks päevad otsa.
Ma tõsiselt loodan, et see imelik elukorraldus kestab vaid kuni kool jälle hakkab. Siis on rohkem suhtlemist ja enese liigutamist ehk ka tuleb energia tase tagasi. Näe täna ju suutsin pärast eksamit ennast kokku võtta ja siia kirjutada. :)
Aga ok. Ilusat talveilma!

PS. Kui Marina küsib retsepti kohta siis öelge, et ma pole unustanud. See mul pidevalt silme all. Loodan, et varsti saan natuke viitsivust, et korrektuurid teha ja talle ära saata. :)