Üle pika aja kinos.... About time

Môtlesin, et alustan vaikselt blogi sissekannetega, sest paljust on kirjutada ja kôike korraga kohe kindlasti ei viitsi teha. Alustuseks siis (Getteri tungival nôudmisel) kommentaar filmile About Time, mis eesti keeles ei kôla mitte üldse nii mitme tähenduslikult kui inglisekeelne pealkiri.

Kuna tegemist on Briti filmiga, siis puudus seal USAle tavaline draama. Triinuga ootasime, et see ajastagasireisimine tooks mingeid traagilisi tagajärgi, mida jäimegi ootama. Nalja sai palju ja just sellist mônusat nalja, mis ei pane sind piinlikkusest silmi kinni panema, mis on nii tavaline ameerika romantilistes komöödiates.

Film oli armastusest ja sellest, et ka kôige näilisemalt igavamaid asju elus on vôimalik vôtta täiel rinnal.

See on nii tavaline, et oma iga päeva elus ei suuda me tähelepanna kôiki neid imelisi ja positiivseid asju me ümber. Negatiivne lihtsalt vôtab nii palju energiat. Kui paljud meist märkavad kui ilus on sügis oma värviliste lehtedega, kui mônusalt värske on ôhk pärast vihma, kui ilusad on tänavatuled pimedas, kui hästi kôlab "head päeva" vôôralt inimeselt vôi kui ilusa arhitektuuri keskel me igapäevaselt viibime. Me kipume oma argimuredes vaevlema, et kôik hea lihtsalt lendab mööda - koos ajaga tihti peale. Kahjuks ei saa me pimedasse ruumi minna ja käed rusikasse suruda, kui mingi tähtis hetk vahele jäi vôi valesti läks. Meil tuleb ôppida üks viga korraga, kuidas igas päevast viimast vôtta ning hinnata kôike ja kôiki enda ümber.

Armastuse poole pealt oli minu jaoks peamine isa ja poja suhe, mis vist rezisööri meelest polnud peamine, sest sel juhul oleks film lôppenud sellega, et see kutt saab poja. See oli üks asi, mis oleks teinud selle filmi minu jaoks perfektseks.

Igatahes oli hea film ja väärt seda ülimat vässi järgmine päev tööl :)

Siin ka treiler nendele, kes ei tea, mis filmist jutt!