Elu nagu ôudukas

Kaks järjestikust esmaspäeva ja kaks väga erinevat rattasôitu koju.
Nädal aega tagasi esmaspäeval oli meil siin torm nagu kôik teavad. Mina tark loomulikult väntasin nagu ikka hommikul rattaga tööle teadmata, et lubatakse kôige hullemat tormi viimase kümnendi jooksul. Ema paanikast Triinu koju saamise koha pealt teadsin, et torm on tulekul, aga ilmateate järgi lubas vaid kuni 25m/s pärast kella 17 ja tuul oli mulle soodne koju sôitmiseks, nii et ei kahelnud korrakski rattaga minemises.
Pärastlôunal loomulikult kui ilm halvemaks minema hakkas polnud enam nii kindel. Kui ma siis 15.45 töölt minema liikusin soovitasid töökaaslased soojalt rong koju vôtta. Rongijaama on aga umbes kilomeeter ja sinnapoole vändates ei tundunud asi väga hull ja otsustasin ikka vändata koju (mis hiljem selgus oli tark tegu, sest rongid lôpetasid sôitmise umbes 16.20, mis oleks tähendanud paari kilomeetrist koju kôndimist, kui just poleks bussiga jopanud). Alguses polnud väga hullugi, aga linnavahel tekkisid sellised tuulekeerised, et iial ei teadnud, kus poolt see iil nüüd tuleb. Pealegi lendasid lehed, valimisplakatid ja muu kraam päris jôudsasti ringi. Leidus ka rattatee täiesti blokeerivaid oksi. Tuul oli enam jaolt paremalt küljelt ehk siis kiskus autotee poole, mis ristmikel oli päris hirmus.

Aga kôige selle juures ei olnud ma kordagi nii hirmul kui ma olin eile. Teel jôusaali (mis on 2/3 teed koju) pluss pärast jôusaali teed ületades jôudis 4 autot tekitada mulle ohtliku olukorra.
Esimene auto tegi parem pöörde kuigi minul oli eesôigus tee ületamisele suhteliselt pimedal tänaval, nii et olen selle nôus andestama, mis siis et pidin pidurdama nii kôvasti kui jaksasin.
Teine kord oli aga täiesti valgustatud tänaval. Kaks autot järjest tegid minu ees parem pööret - esimene piisava varuga mind mitte üldse häirides, aga teine auto oleks pidanud kohe kindlasti mulle teed andma, aga pani arvatavasti mitte midagi môtlemata sellele esimesele järgi. Pidurdasin nii kôvasti, et tagaratas oli blokis ja libisesin veel ühe meetri. Esipidur mul ei toimi, aga sellisel kiirusel oleksin uperpalli teinud, kui esipidurit oleks saanud kasutada. Kôige hullem asja juures oli veel see, et vähemalt ühest nendest autodest tuli sellist kanget kanepi haisu, et kainet inimest seal autos küll olla ei saanud.
Kolmas juhtum oli, siis kui üritasin ratas käekôrval teed ületada jôusaali ees. No kuidagi ei tahtnud need autod mulle teed anda zebra peal. Üks otsustas tee andmise asemel lihtsalt mööda pôigata. Kiirus piirang on seal 50km/h kui ma ei eksi, kui kuradi suure vahemaa pealt peaks autojuht mind nägema, et seisma jääda. Pealegi on taanlastele kohaselt zebra kohal kollased vilkuvad tuled, mis kutsuvad tähelepanema.
Kôik need kolm korda sain mööda lihtsalt korraks vihastades, aga see neljas kord ikka ehmatas ikka korralikult ära. Tuli taaskord üle zebra (valgustatud muide) ratas käekôrval. Mäletan konkreetselt, et vaatasin pärast rattatee ületamist, kas autosid tuleb. Jah tuli üks, mis tundus aeglustavat, oli kergelt vasakule reastunud ja vasak suunatuli oli ka sees. Hakkasin siis üle minema. Olin päris mitu sammu astunud, kui see auto mu ninaalt lihtsalt läbi tuhises. Oleks ma ühe sammu rohkem jôudnud teha, siis ma ei pruugiks enam vist elus olla. Olin täiesti ehmunud ja ei suutnud alguses kohe liigutadagi. Järgmine auto pidi signaali andma enne kui sain jala uuesti maast lahti. Kogu tee koju (3-4km) värisesin kergelt.
Ja kôige selle juures pean ütlema, et olen vägagi ettevaatlik rattur. Jah ületan aeg-ajalt teed kollase vôi punasega, aga mitte kunagi kui auto on tulemas. Vahel olen kergelt ajameelne ja jään rohelisega seisma, aga vastupidist juhtub väga harva. On olnud käputäis kordi, kus olen kogemata tagant tulevale rattale natuke ette sôitnud, aga ônneks need on kôik ilma kokkupôrketa lôppenud. Olen pigem see inimene, kes vôtab hoo maha kui näen lapsi vôi koeri teeääres. Pigem karta kui kahetseda, sest mul vôib ju eesôigus olla, aga haiget ikka saada ei taha.
Niisiis lähen täna poodi endale tulesid juurde ostma ja vôimaluse korral ka mingeid helkureid, mis oma musta värvi kostüümile peale tômmata/kleepida. Ja on viimane aeg omale kiiver muretseda. Selle viimase auto puhul poleks see kiiver mind päätnud, sest kiirus oli nii suur, aga väikeste kokkupôrgete puhul tuleb kasuks.