Siin siis väike arvustus:
August: Osage County
Meryl Streepi'ist tuleks kuhugi hästi suur kuju püsti panna - see naine on lihtsalt imeline. Ta suudab igasuguse rolli nii vastupandamatult edasi kanda, et sa usud, et ta on selle rolli jaoks loodud. Julia Roberts tegi ka väga hea töö.
Kogu film iseenesest on sünge ja masendav (Oscari film ikkasksi) ja ehk vähe keerulisemate suhetega kui ühes tavalises peres, aga ma arvan, et iga üks meist leiab seal tegelase kellega samastuda vôi tunda ennast puudutatuna kuidagi.
Soovitan soojalt kôigile, kellele meeldib elu üle môtiskleda.
Saving Mr.Banks
Iseenesest oli filmis väga südamlik sisu. Ma ei tea täpselt Mary Poppinsi autori tausta, ma oletan, et see on tôsi, et ta kirjutas selle oma enda elust inspireeritult. Kuid peab ütlema, et filmis jäi midagi puudu, see miski, mis teeb heast filmist vapustava filmi. Emma Thompson see-eest teab väga hea rolli P.L.Traversina, Tom Hanksilt mitte tema parim.
Üks môte aga mis filmist meelde jäi ja silma hakkas, et isegi Disney oli ärihai, vähe pehmem versioon vôib-olla aga siiski ärimees!
Sobiv film vihmasel päeval.
The Armstrong Lie
See on huvitav film, sest seda hakati tegema Armstrongi comebacki ajal/tôttu ja arenes siis eelmisel aastal välja hoopis tema dopingulooks.
Mulle, kes ma pole tema lugu väga lähedalt jälginud, oli see väga huvitav film. Film ühest ambitsioonikast ja talendikast inimesest, kes oleks vôib-olla lipsanud reeglitest mööda, kui ta oma suumulku oleks vähe rohkem kontrollinud. Ajas liiga palju inimesi marru, mille tôttu need ei andnud enne alla, kui ta oma dopingud üles tunnistas.
Soovitan soojalt kôigile, kes seda lugu vôi jalgrattasporti jälginud.
Les Miserables
Ma pole ühtegi teist Les Miserables'i adaptsiooni näinud ja raamatut ka lugenud pole, nii et läksin suhteliselt ootusteta süzee osas, see-eest olid suured ootused ühe tutvustava video pärast mind hästi ammu vaatasin.
Tunnistan ausalt, et sisu oli jama minu jaoks. Puudus püant - oli kôik selline ühtlane mass. Laulmine kôlas kohati vôôralt, mis küll tuleb tavapärastest Holliwoody muusikalitest, kus lindistatakse laulud enne ja siis filmitakse. Siin aga nad laulsid filmimise ajal otse, mille tôttu on laulud vahetumad ja emotsionaalsemad. Üks laul sealt filmist jäi tôsiselt kummitama... See on see koht, kus nad revolutsiooni alustavad paraadi ajal. Nutsin ja naersin ja laulsin korraga... Mitu päeva veel kummitas see lugu.
Soovitan vaid kui meeldivad muusikalised filmid.
World War Z
Nii selle kui ka järgmise filmi vaatasin soovist natuke action'it vaadata.
Arvestades, et neid zombie filme ja seriaale on päris palju tulnud viimasel ajal, siis süzee midagi väga uudset ei olnud. Samas viiruse lahendus ja filmi lôpp oli iseenesest päris huvitav. Taaskord oli näha, et inimlollusel ja naiivsusel pole piire - tervet maailma hävitab ülikiirelt liikuv viirus ja inimesed käituvad täiesti süüdimatult. See on nagu ôudusfilmis, kus kôige hirmsamal hetkel otsustab tegelane dusi alla minna ;)
Jäin tätsa rahule, aga mitte kôige parem action film.
The Bourne Legacy
See film ei suutnud mind köita terve selle vältel. Mängisin aegajalt telefonis mängu. Samas oli seal nii mônigi hea action stseen. Ütleks, et Mission Impossible'i talenditum vend, ja kui just Bourne'i filmide ja raamtute fänn ei ole, siis vôib rahus vahele jätta.
Hunger Games: Catching Fire
Nagu Getterile lubasin vaatasin siis Nälja Mängude teise osa ka ära. No minu jaoks seal puudub see miski taaskord. Peab küll tôdema,et Jennifer Lawrence'i näitetöö on paremaks saanud kahe filmi vahepeal, aga no pinge tekitamine minupoolest ei toimi hästi - ei esimeses ega teises osas. Kogu see maailm, riigireziim ja need mängud tunduvad nii huvitavad, aga minu jaoks ekraan seda edasi ei kanna. Peab vist ikka raamatud kätte vôtma, äkki seal on see huvitavam.
Samas seekordne lôpp oli päris huvitav ning jään huvitaga ootama kolmandat osa - äkki saavad ikka hoo sisse kolmandaks osaks :)
2 kommentaari:
Issand, ma ikka täiesti eriarvamusel nii mitmegi filmi kohapealt. Aga vb asi pihtalt selles, et ma vaatasin neid filme kinos. Ja kinos saan ma alati hoopis teise emotsiooni, kui kodus filmi vaadates...
Aga Näljamängude raamatuid loe. Need on kerged, lähevad kähku..
Kinos tunduvad filmid kindlasti suursugusem ja lihtsam keskenduda, mille tôttu rohkem huvi, rohkem emotsioone.
Täitsa usun, et Les Miserables vôis palju vôimsamalt môjuda kinos ning Nälja Mängud ja teised action filmid vähe pilkupüüdvamad. Filmid ikka tehtud ju kinolino jaoks, mitte arvuti ekraanilt vahtimiseks.
Samas paneb môtlema, et sisu jääb ju ikka samaks - halba inimest ei tee heaks, kui ta viksilt riidesse panna...
Postita kommentaar