Puhkus Eestis

Liikusin perega koos Stockholmi kaudu Eestisse juuli teisel poolel. Plaan oli jääda nädalaks, aga piletit ei olnud jôudnud osta veel. Kuna olin veel "noor" siis sain oodata viimase minutit, mida ma ka tegin ;)
Saabusime kolmapäeva lôunal Virumaal. Esimesed kaks päeva möödusid suht rahulikult - vahtisin telekat, magasin ja sôin palju. No linnalaps sai liha :)
Reedel läksime pärast ema tööd Clausi juurde Rakvere, kust liikusime edasi Berliini sööma. Claus oli väga heas tujus ja ajas kogu aeg oma Ukulele juttu. Üritas kôiki ära rääkida, et temaga Vôsule peole läheks. Kuna ma veel sel ajal noor ;), siis ta pika utsitamise peale tekkis isegi tuju minna. Pole ju ikkaski Eestis väga pidutsenud - tahtsin näha kogeda kohalikku kultuuri (turist mis turist :P). Leppisime kokku, et vôtan Mini ja siis läheme. Tahtsin, et oleks exit-strategy juhul kui Claus kopa ette viskab (no ta oli juba kergelt purjus) ja pikemalt tahab olla kui mina, sest järgmine päev oli koos Aetiga minek Kloogaranna festivalile.
Alguses ei olnud Ukuleles küll ühtegi tuttavat nägu, no vähemalt minu vanust. Käisin ja rääkisin Clausile kogu aeg, et ma ei tunne kedagi... seitse aastat on ikka oma töö teinud. Üks hetk rääkis Claus mingi Flexa tüübiga juttu, kui ma tulin ja inglise keeles seletama hakkasin ning esimese hetkega kui see tüüp mu poole eesti keeles pöördus ei suutnud eesti keelele kohe üle minna (no aju ei reageeri alati nii nagu vaja) ja no see tüüp ei uskunud, et ma eestlane olen. Ma saan aru, et lôpus ta lihtsalt viskas mu üle nalja, oma arust vähemalt, aga selleks oli mul vaja näidata ID-kaarti juba. Mingi vahe ütles see tüüp mulle, et miks ma Clausiga eesti keeles ei räägi, sest ta ju oskab nii hästi, aga ise purssis inglise keeles edasi. Vôib-olla on asi selles, et tunnen Clausi rohkem kui pool oma elu ja ei saa ta erilisusest aru, aga neid inglise keeles purssijaid ikka jagus. Naljakas. Leidus ka neid, kes arvasid, et mina ja Claus oleme paar. Tôsiselt people - get a life.
Irooniline oli igatahes, et see üks inimene, kellega ma kassasabas jutule sattusin, oli ka välismaalane. Peab ütlema, et tekkis kodune tunne kohe, kui sai rahulikult inglise keeles rääkida.
Lôpuks saabus ka tuttavaid nägusid. Kirsikese venna Tairoga sain jutule. Ta sôbrad olid ka nägupidi tuttavad. Rääkisin Kirsikese vennaga oma ôest - maailm on ikka väike.
Ôhtu edenedes vôi pigem öö edenedes tuli tuttavaid nägusid ikka juurde. Me saime minema umbes nii kahe ajal, kui mul hakkas alles hoog sissesaama. Amatöörid ma räägin - ei tea, kuidas pidutseda ;) Samas oli see ka hea, sest ees ootas pikk päev Kloogarannal.
Saime Aetiga liikuma natuke hiljem kui plaanitud, aga siiski piisava varuga, nii et jôudsime Keila Statoilis teha söögipeatuse ja kohale jôudes sulpsata korra vette, enne kui Smilers lavale tuli. Päike kärsatas ikka päris korralikult veel kella 15 ajal. Tundsime môlemad, kuidas päike vôttis. Nägin esimest korda, kuidas nahk lahti tuleb - alguses tulid sellised villilaadsed asjad, mis siis hôôrumise ja kitkumise peale alles katki läksid. Tavaliselt märkan ma lahtist nahka, kui see on noo lahti juba...
Smilersi kontsert oli lahe aga mitte vinge. Palavuse tôttu ei mänginud nad väga hoogsaid lugusid vôi siis lihtsalt selle kuumusega oli raske nautida, aga hilisem Terminaatori kontsert jättis palju tugevama mulje. Arutasime Aetiga, et kas vene lehed kirjutavad järgmine päev, et Eestis kogunesid fasistid Kloogarannal ja laulsid, kuidas nad Venemaa hävitavad... no Terminaatori Ajateenija laul.
Kuulasime peale Smilersi ja Terminaatori ka veel Pôhja-Tallinnat (no nende laulud on kôik nii sarnased ja see tüdruk on rohkem silmailu kui bändiliige seal) ja Shanonit (laulud on head, aga no puudub oskus rahvas kaasatômmata ja lavaline energia, eriti kui vôrrelda Kreemiga).
Päev igatahes oli lahe. Kuumus oli tappev, aga seekord olime paremini valmistunud kui eelmine kord :)
Festivali lôpp oli natuke creepy, sest Aet avastas, et mingi tüüp a la passib meid. Kôndis juba viiendat korda meist mööda ja kui Aet selle välja tôi, nägin, kuidas see tüüp täiesti sirgelt meid lihtsalt jôllitas. Festivali alalt autodeni oli nii umbes kilomeetrine metsavahel kôndimine. Muud rahvast liikus küll ka, aga olime môlemad natuke pinges. Hingasime sügavalt alles siis kui autouksed lukku sai, siis oli kogu asi naljakas.
Kojusôit oli piin - julmalt väsinud ju ja pikk sôit pimedas. Sôna otses môttes otsisin asju millest laterdada, et ärkvel püsida. Aetil vôis minust päris kopp ees olla, aga saime vähemalt ühes tükis koju :)
Pühapäeval oli plaanis saun naabrite juures, natuke minust ajendatud kuna ma ei olnud veel nende uut sauna näinud. Lavale min aga ei jôudnud. Kuumus oli nii ära tapnud juba, et süda ainult puperdas sees. Vahepeal môtlesin, et kohe kohe minestan ära. Istusin vôi vedelesin, kus iganes tundus vähe jahedam. Crazy...
Esmaspäeval sôitsin Tartu taha Sulo vanemate juurde. Grete ja Sulo olid viimast päeva Eestis ning lisaks oli Sulo sünnipäev, millest kujunes omamoodi kunagi Aarhusis elanud eestlaste kokku saamiseks. Meist kuuest elab Aarhusis kaks, mina Kop'is ja kolm on riburadapidi Eestisse tagasi kolinud, aga lahe oli kokkusaada ja näha, et kes on kui palju samaks jäänud ja kes kui palju muutunud. Pidu oli kihvt ja alko kogu, mis sisse läks liigagi suur. Kuidas ma elus olin järgmine päev jääb müsteeriumiks (vôi noh ega ma ei olnud väga elus ;P).
Teised lahkusid lôuna ajal, mind pandi aga jahedasse sauna edasi magama, sest no rooli ma kohe kindlasti istuda ei tohtinud. Vaevalt ma seda oleks tohtinud teha veel kell kolmveerand neli kui ma sealt liikuma lôpuks hakkasin, aga vähemalt siis tundsin ise, et olen vôimeline liigutama ja reageerima juba.
Tagasi teel käisin Kaubamajast läbi. Sattusin raaamatupoe peale, mis on minu jaoks väga ohtlik teema - vôin môtlematult terve varanduse raisata. Leidsin ônneks kaks asjalikku kokaraamatut - salatid ja külmad tordid.
Olen môlemit juba kasutanud, nii et läksid asja ette :) Siis loomulikult tuli tark idee jalanôupoest läbi astuda, no ale oli ju... kuid ma leian harva midagi ale'de seast, ikka alati need, mis täis hinnaga. Nii leidsin omale ülilahedad täistallaga rihmik kingad, millega olen käinud ostsmisest saati päris tihti ja nüüd, kus ilmad jälle soojemaks läinud, saab jälle kanda. Väärt igat eurot, mis siis et tegelt mul hakkab vaikselt Carrie Bradshaw sarnane kollekstsioon tekkima :)
Teisipäev ja kolmapäev läksid täiesti taastumise peale. Pidin algselt teisipäeval tagasi Kop'i lendama, aga no ei olnud tahtmist veel, nii et ostsin neljapäevaks pileti hoopis.

Nônda mega tegusalt läkski mu kolmas Eestis käik sel suvel ja lôppes see noorepiletirôôm.

Järgmine postitus nendest viimasest crazy'st neljast puhkuse päevast Kop'is ja 20-tunnisest sünnipäevapeost :)