Üli-ülipikk meenutus puhkuselôpust

Niisiis lôpuks kaua lubatud neljast viimasest suvepuhkusepäevast ja sünnipäev....

Neljapäeval, juuli viimasel päeval, saabusin tagasi Kop’i.

Bussi pealt koju kôndides saatsin tüdrukutele üli laheda snap’i. Filmisin oma jalgu (mul olid jalas lühikesed püksid ja platvormkingad) kôndides – minu ülikenad päevitunud jalad ja kontsa helid –  ning tekstiks kirjutasin ”The Bitch is Back” J And the bitch really was back, sest veetsin järgmised neli päeva lihtsalt pidutsedes.

Jôudsin lennukipealt koju mingi kella 15 kanti, lammutasin kohvri mööda korterit laiali ja sôin Eestist kaasa toodud toitu. Minu uhke snap’i peale kutsusid tüdrukud mind välja, mille vastu mul loomulikult midagi ei olnud. Otsustasin natuke varem linna liikuda, sest olin juba Katrinaga rääkinud, et lähen käin Charlie’sest läbi, sest ta tööl ja no polnud ju juba mitu nädalat näinud. Tüdrukutel aga venis see välja tulemine, neil vaja ju kodus enne purju juua, millest mul on alati raske aru saada, sest me Katrinaga saame alati linnas kokku, kui pidutsemiseks läheb. Igatahes olin juba allaandmas ja otsustasin koju minna, kui siis lôpuks üks tüdrukutest helistas, et nad kohe-kohe kesklinnas, et ma ikka pean liituma nendega. Andsin lôpuks järele, mis mul seal kodus ikka muud teha kui magada ja seda vôis ju järgmine päev ka teha. Käisime vaatasime natuke, kuidas Niko venna bänd mängis, siis pidutsesime päris mitu tundi Miami baaris, ja kui ta venna bänd lôpetas liikusime nendega koos Den Glade Svin. Mina sain koju kella 5 ajal, enamus jäid minust veel linna J

Reedel kui ma ennast lôpuks püsti ajasin, ostsin järgmiseks päevaks söögi ja joogi kraami kokku, tegin esimest korda elus koogi otsast lôpuni ise. See oli selline ettevôtmine, mille lôpetuseks kulus üks ôlu ära. Niisiis otsustasin oma sünnipäeva kuupäeva vastu vôtta Charlie’s. Minu heameeleks oli seal üks regulaarne, nii et sai lôbusalt aega veedetud kuni südaööni ja peale, ning kui sulgemiseks läks ilmus Katrina kutt ka välja, niisiis liikusime neljakesi edasi Byens Krosse. Oli selline mônus ôhtu, ei midagi crazy’t, aga selline ôdus ja sôbralik ôhtu, mis lôppes taaskord nii kella 5 kanti J

Sünnipäeva puhul ei saanud tervet päeva maha magada, niisiis ajasin ennast juba lôunaajal püsti, aga ega midagi tarka enne kella 16 väga ei teinud. Siis hakkasin kokkama – tegin kaks salatit, käisin pesemas ja puhusin ôhupalle täis. Külalised hakkasid saabuma kella 18st. Peolised jagunesid ilusti pooleks kolm taanlast –Niko, Simone ja Steffen- ja kolm eestlast –mina, Katrina ja Grete-. Jôime kôiksugu jooke segamini minu juures, vahepeal hakkas tunduma, et kui ma hoogu maha ei vôta, siis mind kauaks ei jätku. Südaöö kanti üritasime  taksoga linna liikuda. Probleem aga oli, et meid oli ju kuus ja tavalisse taksosse ei mahtunud. Täielik jama oli selle takso saamisega, helistasime mitmesse erinevasse firmasse, ühest saadeti vale takso kohale. Lôpuks otsustasime, et taanlased ja Grete vôtavad takso ning mina ja Katrina läheme ratastega linna.

Mäletan, et jätsime rattad Gammel Torvi, aga kuhu me täpselt edasi liikusime on natuke ähmane. Tunne on, nagu olen unustanud mône koha. Igatahes mäletan ma Tørst, kus ma julmalt Nikole peale lendasin, et ta oma mingite sôpradega järsku hängis ilma mulle ütlemata minu sünnipäeval. No shit on my birthday. Selles baaris oli mônus muusika tantsimiseks, aga no nii palav, et isegi pahkluud higistasid. Minu teada liikusime edasi Francis Pony’sse. Sealt kadus Grete üht oma läti sôpra ära saatma ja taani tüdrukud andsid alla ja läksid koju. Steffen veenis meid, et ta suudab meiega sammu pidada, aga me ei uskunud ja tegime tema Long Island Ice Tea’d ilma alkota ja talle ei öelnud. Me Katrinaga panime tantsu nii, kuidas muusika lubas. Kui baar kinni pandi, siis väljas seistes ütlesime Steffenile, kes oli täitsa otsas, et ta vaid koolat joonud viimane tund. Ta oli väga üllatunud, aga ka väga tänulik. Kell 5 oli tema jaoks piisav ja ta läks koju. Kuigi ma olin juba väsinud, aga Grete polnud veel tagasi jôudnud ja Katrinal alles peotuju hoogu sisse saamas, siis läksime kohta, kuhu ükski normaalne inimene üldjuhul enne 5’te hommikul ei jôua – Moose’i . Moose’is on üldjuhul kahte sorti inimesed – baarimehed-daamid pärast tööd tulnud joogile ja üdini purjus inimesed. Igav ei ole seal kunagi. Ükskord Katrinaga lihtsalt istusime, ajasime juttu ja vahtisime, et kes kellega koju läheb :P Ükskord oli seal üks vägagi nägus aga arusaadavalt meeleheitel tüüp, kes lasi ennast ära rääkida stilistist soomlasel, kes nägi küll nii stiiliteadmatu välja, et me Katrinaga kahtlesime, kas ta rääkis tôtt oma ameti kohta J

Tookord oli natuke imelik Moose’is olla, sest ma olin liiga kenasti riides selle koha jaoks. See on selline underground (urka!) välimusega koht, kus vôib suitsu sees teha. Me olime mingi pool tundi seal olnud, kui avastasime, et üks tuttav baarimees on oma kolleegide seal. Mingi hetk (ma ei tea, kas Moose pandi juba kinni vôi minul oli lihtsalt nii suur soov ujuma minna!) liikusime edasi, ostsime kioskist siidrit ja ôlut ja läksime kanali äärde, kus mina hüppasin vette. Ma rääkisin juba Moose’i juures, et mina hüppan vette, aga keegi ei tundund mind tôsiselt vôtmast. Kui kohale jôudsime, siis Katrina kohe sujuvalt haaras mu prillid ja kingad, samas kui teised arvasid ikka veel, et ma niisama laksutan lôugu. Boy where they wrong J Hüppasin sisse, siis välja tulles lükati uuesti sisse, siis veel ühe korra lükati sisse, mille peale ma enam nii lôbus ei olnud ja ronisin teiselt poolt kanalit redelist üles.

Katrina sai selle tüübi peale pahaseks ja üritas teda ennast vette lükata. Ma istusin lihtsalt trepile päikese kätte kuivama, kui ühel hetkel kuulsin karjet ja hoopis Katrina lendas vette. See ajas mind marru ja ma panin nagu bulldooser kai peale ja lükkasin selle tüüb sisse. Ta küll ütles, et tal telefon taskus, aga mind ei huvitanud sel hetkel enam. Pealegi see tüüp teeb trenni, ta on lihastes, kui ta oleks tôesti vastu hakanud, poleks ta isegi mu kôige tugevamate ponnistuste peale vette lennanud!

Kuna ma, nagu hiljem selgus, sain tema minu vettelükkamistest rangluule viga, siis ei olnud mul ka kahju taskus olnud telefonist!

Seal kanali ääres istusime me kuni kella 13’ni äkki. No seltskond läks hôredamaks kella tiksudes, aga nii kella 10’ne paiku äkki, vôi oli see natuke hiljem. Igatahes turistid olid juba platsis ja kanalituuri paadid juba sôitsid, kui ma rääkisin kaks tüüpi veel endaga koos kanali ääre pealt vette hüppama. Selle peale küll paadituuri inimesed väga ônnelikud ei olnud, sest me hüppasime nii öelda parkimiskoha peal, aga no ega me paadile ette hüpanud. Selleks hetkeks polnud me enam väga purjus. No eriti mina, kes juba olin kolm korda vette hüpanud/kukkunud, mis teeb kähku kaineks J

Magada sain pärast pidu no vähem kui käputäis tunde, sest ratas jäi linna ja kuna esmaspäeval oli vaja tööle vändata, siis tuli rattale kindlasti järgi minna. Koristada ma ei suutnud. Suuretoa tegin prahist, nôudest ja pudelitest puhtaks, aga rohkemaks lihtsalt vôimeline ei olnud. Ime kombel pohmakat ônneks ei olnud. See on see peo lôpus ujumas käimine :9

Igatahes oli see elu parim sünnipäeva pidu. Pealegi kui tihti kestavad peod 20 tundi!!

Pildil siis ülevaade minu tolle pühapäeva aktiivsusest ;)