Ma arvan, et olen piisavalt kirjutanud oma ratta vaimustusest. Olen juba üle kahe aasta nii palju kui vôimalik kasutanud transpordiks jalgratast. Kôige rohkem olen nädala jooksul ära vändanud vist nii 185 km, mis teeb kokku umbes 12 tundi liigutamist. Päris korralik trenn ikka :)
Olen vôtnud ratta pea iga ilmaga... lôômava päikese kui ka lumega, plakateid ja oksi lennutava tuule kui ka hambaauguni märjaks tegeva vihmaga, pimedas ja udus. Mind on tahetud päris mitu korda allaajada. Paar korda olen autojuhid närvi ajanud enda vôi nende endi hajameelsusest.
See nimekiri sai eile uue lisa. Väntasin mina taani keele tunnist koju paduvihmas. No tavapärane "veekindel" kostüüm oli seljas, mis küll sellise vihma vastu ei saa, aga liigutamine hoidis soojas ja millegi pärast mulle meeldib vändata vihmas. Vähe inimesi ja see loikudest läbi sôitmine on lahe. Üks hetk kimas veok minust mööda ja te vôite ette kujutada, mis juhtus. Veoki ratta alt lendas mulle kaela üks korralik laine vett. Laine tabas mind sôna otseses môttes pealaest jalatallani. Tänu jumalale, et olin pannud oma uue iPhone 6 tasku asemel kotti ära tugeva vihma tôttu, sest selle vee koguse peale oleks mu uhke vidin otsad andnud. Ega ta just kotis ka kaitstud ei olnud, sest kott oli ka läbimärg, aga ônneks töötab veel :)
Selle elu ühe kôige pikema sekundi jooksul sain vett silma, suhu ja see imbus loomulikult läbi kôigist mu riidekihtidest. Selle sekundi jooksul ei näinud ma midagi ega saanud hingata. Lootsin vaid, et jään ikka püsti...
Esimesed hetked pärast oli ikka korralik shokk, aga hiljem oli ikka naljakas. Seda intsidenti vôis kôrvalt ikka mega naljakas näha olla :)
Riided ei olnud hommikuks veel ära kuivanud! Kott pole siiamaani veel ära kuivanud :)
1 kommentaar:
irwww... Kuigi tegelikult ei ole üldse naljaasi. Autoga sõites on mul nii juhtunud ja siis oli küll tunne, et kohe maandun kuskil postis või kraavis. Kujutan ette, et jalakäijana (loe: ratturina) on olukord veel hullem.
Postita kommentaar